Perekonnapeale kuulus praktiliselt täielik võim – potestas või siis manus, mis võis olla isegi elu ja surma üle. Manus ehk käsi oli Roomas sageli kuuluvuse sümboliks (näiteks võõrandamisel – mancipatio). Ka perekonnas tähistas käsi nii valitsevat kui ka kaitsvat kätt. G.1, 119. Est autem mancipatio, ut supra quoque diximus, imaginaria quaedam venditio: quod et ipsum ius proprium civium Romanorum est; eaque res ita agitur: adhibitis non minus quam quinque testibus civibus Romanis puberibus et praeterea alio eiusdem condicionis, qui libram aeneam teneat, qui appellatur libripens, is, qui mancipio accipit, rem tenens ita dicit: HUNC EGO HOMINUM EX IURE QUIRITIUM MEUM ESSE AIO ISQUE MIHI EMPTUS ESTO HOC AERE AENEAQUE LIBRA; deinde aere percutit libram idque aes dat ei, a quo mancipio accipit, quasi pretii loco. (Mantsipatsioon, nagu me ka eelnevalt rääkisime, on teatud näiline müügitehing; see (mantsipatsioon) on vaid Rooma kodanikele omane õigus
kuningas aga nõrk, vahele ei astunud: skolaaridel oli eesõigus üles poodud saada endi pool. Olgu mööda minnes öeldud, et suurem osa neist eesõigustest (nende hulgas oli paremaidki) oli mässudega rahutustega kuningatelt välja pressitud. Juba igiaegadest saadik kehtis tava: kuningas annab peost ainult selle, mis rahvas ta käest ära kisub, üks vana ürik lausub alamate ustavuse kohta üsna naiivselt: «Civibus fidelitas in reges, quae tamen aliquoties seditionibus interrupta, muita peperlt privilégia.» 1 6 4 Viieteistkümnendal sajandil uhtus Seine viit saart Pariisi piirides: Louvier' saart, kus tookord puud kasvasid, nüüd aga puid müüakse, Lehmade saart ja Jumalaema saart, mõlemad tühjad, ainult paari onniga, mõlemad piiskopi läänid (seitsmeteistkümnendal sajandil ühendati need kaks saart ja ehitati neile majad, nüüd nimetame seda Saint-Louis' saareks)
annaabi.ee 
