Konflikti põhjustas Riia peapiiskop Wilhelm oma liitlaste tegevus, mis läks vastuollu Liivi ordu huviga. Lepiti kokku, et ilma kõigi maaisandate nõusolekuta ei või kohalike riikide koadjuutoriteks saada ilmalikud valitsejad või nende pärijad. Lepingust peeti kinni, kuid 1550. aastate alguses hakkas peapiiskopi venna hertsog Albrechti mõjuvõim Läänemere ääres suurenema ning otsustas sekkuda Liivimaa poliitikasse. 1553. aastal pakkus hertsog Albrecht peapiiskopile välja, et vennast Christophist võiks saada ta koadjuutor ning peapiiskop nõustus. 1555. aastal saabus 18-aastane hertsog Christoph, kuid teda ei kinnitatud ametisse. Otsus lahendati maapäeval - Peapiiskop pidi loobuma oma liitlastest kui ta soovib koadjuutoriks saada hertsog Christophi, kuid see ei sobinud talle. Peapiiskop Wilhelm palus Poola kuningalt abi. 1556. aastal 18. juunil algas sõda - Juba 24. juuniks oli peapiiskopi üks pealinnustest alistatud. Seejärel liikus
või me siia ootama jääda. Kui meie telki ei .pääse, siis laske preili välja tulla; ta võib ometi juba jalal seista?» «Kahju, ka see on keelatud,» kostis Christoph viisakalt kummardades. «Agnes!» hüüdis Mönnikhusen valjusti. Telgist vastas hele karjatus ja siis kuuldi otsekui rabelemise müdinat, mis Mönnikhuseni soontes vere tarduma pani. Enne kui ta uuesti ärkavas vihas kätt sai liigutada, lendas telgi eesriie kõrvale, Agnes jooksis lõhki käristatud riietega Christophist mööda ja langes rõõmukarjatusega isa rinnale. Vana rüütel oli kõige sügavamas liigutuses. Tükil ajal ei saanud ta muud sõna suust välja, kui kogeles: «Armas laps, armas laps!» -- sasis mõlema käega tütre peast kinni, suudles ta nägu ja juukseid, hoidis teda kätega enesest eemale, .vaatles ja suudles jälle. Kui tema himu täis oli, arvas junkur Hans oma järje tulnud olevat. «Ma ütlesin ikka, et sinu veel lõukoera suust välja kisun!» hüüdis ta vaimustuses ja sirutas
annaabi.ee 
