kroonikas esinevale ajale. Nende järgnevate aastate sündmuste kohta on iseäranis silmapaistev küsimus: kuidas kujunes tegelikult ja üksikasjaliselt ristiusu ning ristiusuliste valitsuse maksmapanek eestlaste seas ja kuidas kujunes ühenduses sellega eestlaste vabaduse täielik kokkuvarisemine? Ristiusu toojate esimesed peanõudmised pärismaalastele olid: a) pärismaalased võtku vastu kristlaste seadused ja õigused, ristiusu kord ja ike (Christianorum leges recipere - Läti Hindreku kroonika XIX, 8; omnia jura Christianitatis, jugum Christianitatis - sama teos XV, 1 ja teised kohad); b) pärismaalased võtku vastu ristiusulised preestrid ja ristimine (sacerdotes suscipere, baptizari - s. t. XIX, 2); c) mõlemad eelmised nõudmised kuuluvad ühte ja esinevad seepärast ka üheskoos: pärismaalased võtku vastu preestrid ühes kõigi ristiusuliste õigusega (sacerdotes cum omni jure Christianorum recipere - s. t. XXXIX, 4).
Vasallile antud läänis oli tal küll kohtuvõim, kuid talupoeg oli isiklikult vaba ja oma maa omanik. Talupoega puudutav töökohustus oli esialgu ainult kõiki ristituid hõlmav kohustus sooritada üldisi töid (hoida korras teed ja sillad, ehitada kirikuid, preestrielamuid ning linnuseid). Hilisel keskajal suurenes talupoegade kohustus mõisatele tööd teha, mis peatselt, kui levis sunnismaisus, viis talupoja mõisast täielikku sõltuvusse ja vasalli meelevalla alla. Iura christianorum Alistumislepingutes keskajal ettenähtud kristlaste kohustused, mis sisaldasid lisaks ristimisele ja preestrite ülalpidamisele ka avalikke töid, väeteenistuskohustust ja makse. Adratalupojad täitsid kõiki kohustusi, mida tollal ette nähti. Ministeriaalid Vähesed Liivimaale saabunud sakslastest vasallid olid oma kodumaal olnud rüütliseisuses aadlikud. Sisserännanud sakslased olid kodumaal olnud sotsiaalselt
annaabi.ee 
