HE luude leidmine on seotud 19. sajandi lõpust alanud inimese kaugemate eellaste jäänuseid süstemaatilise otsimisega. Esimeseks edukaks oli 1899. aastal hollandlane Eugene Debois. 1891. a hakkas ta kaevama Jaava saarel Trinili küla juures ning leidis 7 aastaga hulga luid, sealhulgas kolju ülaosa ning sääreluu. See nimetati Pithecantropus erectuseks ehk sirgeks ahvinimeseks (praegu Homo Erectus). Homo erectuse luid leiti hiljem ka mujalt Aasiast, teiste hulgas Pekingi lähedalt Choukoutienist. Viimase leiu muudab oluliseks see, et koos luudega leiti ka lõkkejäänuseid, kivist riistu ning tarvitusjälgedega loomaluid. Nagu öeldud, oskas Homo erectus kasutada tuld, tal olid elamud ning asulad olid suhteliselt kompaktsed. 500 000 aastat tagasi küttisid nad juba suuri loomi ning korjasid taimi sellisel moel, mida nende eellased polnud kunagi suutnud. Neil oli selleks ajaks juba kasutusel needsamad küttimise ja koriluse viisid, mida tarvitati läbi aegade sisuliselt kuni
Ise küttisid nad ilmselt väiksemaid ja ohutumaid loomi (närilisi, kilpkonni, linde). Algul oli küttimise osatähtsus väike, aja jooksul see suurenes. Homo erectus e püstine inimene (2 milj400 000 v 1,8 milj300 000a tagasi). Esimene luuleid Jaava saare idaosast Trinilist 1891. a. Algul leiti vaid kaks koljufragmenti, leidjaks Eugene Dubois. Praeguseks ajaks on Jaavalt leitud u 40 isendi luud. Teist samapalju Hiinast Choukoutienist. Leiukohti ka mujal Aasias ja Euroopas. Ajaliselt vanimad leiud pärinevad Keeniast ning üldse kõik need H. erectuse leiud, mille vanus on rohkem kui milj a, on kõik saadud Aafrikast seegi liik sai seal alguse. Suure ajumahuga: 9001200cm³. Ka väliselt olid nad juba rohkem sarnased nüüdisinimesele (laup kõrgem, hambad väiksemad). Seksuaalne dimorfism sarnanes samuti nüüdisinimestele. Nad olid esimesed, kes omas keskkonnas tõeliselt hästi hakkama said.
annaabi.ee 
