authors like Thomas Dekker and Ben Jonson. The theme of revenge was very popular during the Jacobean period, which was also characterized by dark moods, "questioning the stability of the social order." It is appropriate that Mabbe decided to translate this work, as it is easily adaptable to these themes. Pármeno and Sempronio kill Celestina in an act that could be named revenge, for not being compensated. And Elicia and Areusa send Centurio to pay revenge to Calisto and Melibea. The second translation I read is by Peter Bush, with an introduction by Juan Goytisolo. This translation was also written using the tragicomedia of 21 acts. Goytisolo, one of the most famous writers of the 20th century, writes in his introduction that this translation of La Tragicomedia "now gives readers in the English-speaking world access to an astonishingly modern work... in a form that reflects the spirit of the original" (Bush p VII)
), sest kuigi standartne suurus oli 5240 meest, ei olnud leegionid kunagi täies koosseisus. Iga standartne leegion koosnes 9 tavalisest ja ühest eliitkohordist ning 120 hobusemehest. Ratsavägi ei olnud eraldi üksus, vaid jagunes tsentuuriate vahel. Neid kasutati rohkem luureks kui võitluseks. Tavalised kohordid koosnesid 6 tsentuuriast ja eliitkohort (mida nimetati esimeseks kohordiks) 5 maniipulist. Eliitkohorti juhtis kõige vanem ja kogenum sõdur, keda kutsuti esimeseks odaks (centurio primus pilus). Tema oli ka vastutav vägede igapäevaelu juhtimise eest. Rännakrivis said tsentuuriod ratsutada hobuste seljas ja distsipliini hoidmiseks sõdureid ka sauaga peksta. Igas tsentuurios oli ka optiod, kes said tsentuuriodeks pärast eelmise tsentuurio surma või erruminekut. Kaks tsentuuriat moodustasid 1 maniipuli. 10 kontuberniat moodustasid 1 tsentuuria. 1 kontubernium koosnes 8 mehest. Leegioni juhtis legaat e. kindral, kes oli ümbritsetud 6 sõjatribuunist
annaabi.ee 
