tüübile. Korralik väljapanek teeb kauba kergesti kättesaadavaks. Planeering peab lähtuma eelkõige ostja mugavusest. Seotud või kokkukuuluvad kaubad peaksid asetsema väljapanekus lähestikku. Kaubad peaksid olema paigutatud võimalikult lahtiselt (v.a. juveelitooted jms). Tujukaubad paigutatakse sissepääsude lähedusse, erikaubad uksest kaugemale. Põrandapinda tuleb kasutada võimalikult ökonoomselt. Packardi ja Carroni andmetel rakendatakse väikestes kauplustes 75-80% kogupinnast müügiotstarbel. Mittemüügipind (ladu, kontor, proovikabiinid, pesuruum) peab olema küllaldane, et kõik otseselt müügiga mitteseotud tegevused aitaksid efektiivselt müümisele kaasa. Samas suur osa müügipinnast kujutab endast ostjate liikumise pinda. Seetõttu tuleb läbi mõelda, kui palju ostjaid võib kaupluses viibida tipptundide ajal ja kui hästi on neid sellel ajal võimalik teenindada
Puidusöe tarvitamine malmisulatamisel lõpetati 1796, sellal tegutses Inglismaal 121 kõrgahju. Uuendused rauatööstuses Malmi toodeti nüüd aina rohkem, rabeduse tõttu oli selle kasutamine aga piiratud. Sitke raua saamiseks võeti eeskujuks 17. saj. Levinud peegelduva leegiga ahjust. Prantslased sulatasid sellega kirikukellade pronksi. Ahju tunti ka Rootsis ja Inglismaal. 1677 võttis Carroni rauatehase arstist omanik John Roebuch patendi leekahjule, kuid ei suutnud oma ideed ellu viia. 1766 kohendasid vennad Cranage'id hariliku sulatusahju ümber leekahjuks ja sealt kivisütt põletades said päris head separauad. Nende rakendatud leegiväli hoidis ära lisandite ülekandumise kivisöest metalli. Et raud sulatamise jooksul vajas pidevat segamist, hakati võtet kutsuma pudeldamiseks. Üsna samasuguse tulemuseni jõudis ka ameeriklane John Cokhutt (1783)