Kakskümmend neli aastat hiljem sai Germontist Otsa viimane ooperiroll. Selle kahe tosina aasta sisse mahtusid aga veel Verdi viis erineva sisemaailmaga ooperikangelast. Kui Amonastro ''Aidas'' (1964), mida Ots on kolmel korral edukalt laulnud ka väljaspool koduteatrit, jäi laulja natuurile oma keevalisuse ja kindlameelse juhiloomusega natuke võõraks siis teised René ''Maskiballis'' (1961), Jago ''Othellos'' (1963), Rigoletto (1968) ja Rodrigo de Posa ''Don Carloses'' (1971) said teenitult suure menu osaliseks. ''Georg Ots jõudis Jagona laulva näitleja kõrgeimasse meisterklassi. Saavutas muusika ja mängulise külje ning sisemise ja välise orgaanilise põimingu, kujundas rolli erakordse perspektiivitunde ja sihikindla jõudude rakendamisega.''(H. Tõnson, muusikateadlane) Suurepärane oskus mängida hääle tämbervarjunditega, viimistleda peenimaidki nüansse suhtlemises partneriga lõi karakterilt huvitaima lavakuju Otsa loometeel. H
Londonis 1 ja Pariisis 1 eri ooper, siis edaspidi produktiivsus langes ja järgnes pikem vaikimine. Kuigi Itaalia ooperilavadel Verdi teoseid suurima eduga mängiti, toimusid "Maski- ballile" järgnenud ooperite esiettekanded ajavahemikul 18591887 üksnes välismaa teatreis. Kuuekümnendail aastail G. Verdi töötempo aeglustus. süvenes detailide töötlemine ning ta komponeeris ainult kaks kontrastiderikast ja prantsusepärast ooperit, täiendades "Saatuse jõus" ja "Don Carloses" "Rigoletto" ja "Traviata" realistlikke loomismeetodeid veelgi. 1861. a. alustatud "Saatuse jõu" kirjutas Verdi Peterburi keiserlike teatrite direktsiooni tellimusel Venemaa pealinna Itaalia trupi jaoks. Itaalia ooperilooming, mida Vene suurlinnade lavadel laulsid oma solistide kõrval nimekad vokalistid nagu Patti, Rubim, Tamburini, Grisi, Mario ja mitmed teised, oli vene muusikasõpradele juba ammust aega hästi tuntud. Verdi oopereid armas- tati Venemaal 1845. a
annaabi.ee 
