ehk ülim headus ehk see kõrgem väärtus, mis ei oleks suhteline mitte kellegi arust. Selleks pidas Augustinus jumalat ehk kõikidele inimestele on omane püüdlus jumala poole ning see leiab väljenduse armastuses kui seesuguses. *) Augutinus uskus, et võime teist inimest armastada ei tule tema ilust ja headusest, vaid sellest, et meil üldse ongi võime armastada. Armastuse ehk amori ehk kire, mis on sarnane inimese tahtega, jaotas ta kaheks ehk caritaseks ja cupiditaseks esimene on armastus ülima väärtuse vastu, teine aga armastus maise vastu. Augustinus uskus, et need kaks armastuse suunda suhtuvad üksteisesse nagu hea ja kuri. Augustinus uskus, et inimene saavutab oma ülima eesmärgi siis, kui ta suunab oma amori jumala poole. *) Augustinus võrdles Amorit veejoaga, mida saab kasutada niisutamiseks või otse rentslisse suunamiseks ehk olenevalt kasutusest on tulemus kas positiivne või kasutu.
· Tõeline enesearmastus tähendab aga Jumalat üheaegselt. armastada ja iseennast salata. · Loodu ja ajalisus · Väär enesearmastus suubub enesekasusse. · Aeg on vaid seal, kus on maailm oma muutustega. · CARITAS JA CUPIDITAS Niisiis ei loonud Jumal maailma vastavalt mingile · Pöördumisel muutub cupiditas caritaseks. Jumala ajavoolule. armastus äratab inimese. · Maailm ja aeg kuuluvad alati kokku. · Jumala armastus valatakse inimesse (infusio · "Koos ajaga loodi ka maailm ja koos sellega algas caritatis) vt. Ro 5,5. liikumine ja seisundite muutus." · Tänu Jumala ligiolule suudab inimene ületada · Siin on kaasaegseid relatiivsusteooria ja kurja ja tühiseid ihasid
annaabi.ee 
