Kiriku õiguspärimus tugines idapoolsete kirikuisade kreeka-bütsantsi traditsioonile ja Bütsantsis toimunud kirikukogude otsustele. Kiriku õigus ei olnud veel riikliku õiguse osa, kuid mõjutas sellele vaatamata õiguspraktikat, sest teda toetasid vaimulikud mõjutusvahendid ja piiskoppide (ilmalik) mõjuvõim. Mõningates piirkondades saavutas ta ülevõimu isegi riikliku õiguse suhtes. Olulisemad allikad: 1. apostlikud kaanonid 2. Corpus canonum 3. ühe või teise kirikuisa kaanonite kogumikud 2. Justinianuse seadustekogust kuni vahetult pärast CIC jõustumist koostatud tõlgete kadumiseni 6. saj. keskpaik - 7. saj. I pool Perioodi tähtsaim sündmus oli CIC koostamine, millele järgnes selle tõlkimine kreeka keelde. Ladina originaalid sattusid pärast Justinianuse surma unustusse. CIC ühtlustas õppetöö, olles ise nii programm kui õpitav seadus. CIC baasil ilmusid õiguskoolide professorite
Teos juhatas sisse teaduse kanoonilisest õigusest, mistõttu on Ivo v. Chartres’ kõrvutiGratianusega nimetatud kanonistika rajajaks.Kanonistika teiseks rajajaks peetakse Bolognas tegutsenud munk Gratianust, kes süstematiseeris eraviisiliseltkanoonilise õiguse kuni 1139.a. kirikukogu otsusteni. Kasutades skolastilis-didaktilist meetodit ületas ta paljudvastuolud ning koostas kanoonilise õiguse normide kogu “Ühtlustamata reeglite ühtlustamine” ( Concordiadiscordantium canonum ). Hilisemas traditsioonis on töö tuntud Decretum Gratiani nime all.Töö sisu määras suurel määral teoloogia ja tekkiva kanonistika tihe seos. Töö jagunes sisuliselt kolmeks:1 . o s a k ä s i t l e s k a n o o n i l i s e õ i g u s e o l e m u s t , s e l l e a l l i k a i d j a k i r i k l i k ke a m e t e i d ; 2 . o s a s i s a l d a s n o rm e k i r i ku ko h t u , a b i e l u j a p a t u k a h e t s u s e , v a r a - j a o r d u õ i g u s e ko h t a ; 3
annaabi.ee 
