Ta otsis Mirza sõprust mingite uute intriigide sõlmimiseks. Lihtsameelne tüdruk aga ei aimanud midagi ning oli võlutud oma uuest sõprusest. Kui Eutybis laagris jalutas, kuulis ta Arviniuse telgist Cannitiuse, Orciluse ja teiste meeste jutajamist. Na rääkisid, et Enomaiosel oli õigus Spartacuse suhtes ning tegid plaane järgmisel päeval liikuda Rooma poole. Kahe tunnipärast kõlasid signaalid, mis teatasid, et vaenlane läheneb. Pärast Kõhklust lausus Cannitius piinlikkust tundes, et nad võitlevad nüüd, kuid üle Paduse ei lähe. Seitse leegioni ei taha tagasi minna oma kodumaale vaid rünnata Roomat. Pärast vaenlase põgenemist peetigi nõupidamine edasisteks plaanideks, kus Spartacus vandus, et on oma armeega lõpuni välja olenemata tulevikust, kui ta ei soovinud olla juht, kui minnakse Roomale peale. Rahvas siiski tahtis Spartacust oma juhiks. See sõjavägi ei olnud enam sama. Gladiaatorite ridades hakkas ilmsiks tulema
lõpuni väljas, olenemata tulevikust, kuid ta ei soovinud olla juht, kui minnakse Roomale peale. Rahvas tahtis Spartacust oma juhiks. Loobunud juhtimisest, sulges Spartacus end mitmeks päevaks oma telki ega andnud järele mitte mingile palvele. Kui Spartacus võttis uuesti leegionid oma käsutuse alla, pidid need nõustuma tingimustega, kus kõige karmimate abinõudega elustati gladiaatorites kohusetunne ja seati uuesti sisse kõige rangem distsipliin. Laagrist aeti välja Arvinius ja Cannitius ning löödi risti üle kahesaja gladiaatori. Crassus valiti Sitsiilia preetoriks ning talle anti õigus koguda vajalik arv mehi ja nii sai ta oma käsutuse alla kaheksakümne tuhande mehe. Kui Spartacuse arvates oli saabunud paras aeg, andis ta ühel ööl oma leegionidele käsu täielikus vaikuses laagrist väljuda. Elanikud pidid teadma, et gladiaatorite sõjavägi asub ikka alles Arretiumis, millest Spartacuse arvates pidi teatama Crassusele
annaabi.ee 
