märku, et see hoiaks saladuses duelli põhjuse. Athose ja d'Artagnani võitlus katkestati kardinali kaardiväelaste poolt. See võis olla d'Artagnani võimalus saada kogemus ja astuda musketäridega koos võitlusse ja kaitsta kuninga au. "Athos võitles kardinali soosiku, kellegi Cahusaciga, Porthos Bicarat'ga. Aramisel tuli aga võidelda kahe vaenlasega. D'Artagnan vastaseks oli de Jussac ise." Võitlus lõpes de Jussaci , Cahusaci ja Aramise haavamisega, ellu jäid D'Artagnan, Athos ja Porthos ning vastas leerist Bicarat. Juhtum põhjustas suurt kära. Avalikult oli de Treville musketäride peale pahane, salaja aga õnnitles neid. Sekkus kuningas Louis XIII, kes tahtis süüdlast teada saada. Kolm musketäri, d'Artagnan ja häära de Treville kutsuti kuninga juurde.. Treville kaitses ning lubas,et tunnistaja kinnitab tema ütlusi. Tõepoolest , hertsog de la Tremouille rääkis, et süüdi olid tema mehed.
Ta ei taganenud aga sammugi. Ta oli ainult kätt vahetanud ja võitles nüüd vasakuga. Vastavalt tol ajal kehtivatele duellireeglitele oli d'Artagnanil õigus kedagi abistada. Vaadates ringi, et näha, kes kaaslastest vajab toetust, üllatas teda Athose pilk. See pilk oli väga paljuütlev. Athos oleks aga pigem surnud kui appi hüüdnud: kuid ta võis vaadata ja pilguga abi paluda. D'Artagnan mõistis. Välkkiire hüppega sööstis ta vastu Cahusaci külge, ise kisendades: «Minu juurde, härra kaardiväelane, ma tapan teid!» Cahusac pöördus ringi. Oli ka viimane aeg, sest Athos, keda üksnes ääretu vaprus üleval hoidis, vajus ühele põlvele. «Põrgu päralt! Palun teid, noormees, ärge tapke teda,» hüüdis ta d'Artagnanile. «Kui terveks saan, on mul temaga üks vana arve õiendada. Tehke ta relvituks, lööge tal mõõk käest! Nii! Hästi! Suurepärane!»
annaabi.ee 
