tekst, vaid mõne tema kuulaja üleskirjutused või siis kellegi hilisema lugeja konspekt- resümee. Selge on igatahes see, et meieni jõudnud "Poeetika" on nii sisuliselt kui ka keeleliselt lõplikult redigeerimata, temas võib leida mõningat järjekindlusetust ja vasturääkivusi. Käesoleva tõlke aluseks on I. Bywateri väljaanne: "Aristotle on the Art of Poetry, a revised text with critical introduction, translation and commentary by I. Bywater" (Oxford, 1909). Peale selle on tõlkijal kasutada olnud S.H. Butcheri (New York, 1951, 4. tr.) ja R. Kasseli (Oxford, 1968, 2. tr.) väljaanded ning tõlgetest: R. Kleis, katkendid "Kreeka kirjanduse antoloogias", Tallinn, 1964, lk. 459-468; H. Stich, Leipzig, 1887; E.G. Schmidt, Leipzig, 1972; V. Appelrot, Moskva, 1957, 1. tr. 1893; N. Novosadski, Leningrad, 1927; M. Gasparov, Moskva, 1978 (raamatus "Aristotel' i antichnaja literatura", lk. 111-163). Juhtudele, kus
[...] Jään veendunuks, et just pikaleveninud psühholoogilise realismi püsivus on see, mis põhjustab publikus juhmistunud olekut filmide juures, mille eostuseks romaan...“ (Truffaut, 1954) Autorikino kontseptsiooni võib pidada üheks olulisemaks panuseks filmiteooria ja filmikriitika maailma, võimaldades kriitikutel eristada ja kirjeldada kinemaatilisi struktuure ja isikupäraseid lähenemisi, mis on ühe artistliku filmitegija töödes läbivad (Bywater & Sobchack, 1989). 6 Nouvelle Vague: murrangu saabumine Prantsuse filmikunstis 1.4 Labarthe’i järjestusgraafik Nii revolutsiooniline kui see oma aja kontekstis ka polnud, ei saanud Prantsuse uus laine kerkida ilma mõjutusteta. 1960. aastal tõi näitleja, kriitik ja filmitegija André S. Labarthe oma arvamuses „Essai sur le jeune cinéma français“ (Essee noore Prantsuse
annaabi.ee 
