1630. aastal müüs Rootsi kuningas Gustav Adolf Lihula ümbruse feldmarssal Åke Tottile. Sellest ajast saadik hakkas kujunema Lihula mõisa areng, mille keskmeks sai linnuse varemete ja maantee vaheline ala. 1726. aastal von Hahnide suguvõsa omandusse siirdunud mõis läks 1795. aastal Karl Friedrich von Stackelbergi valdusse. Alates 1812. aastast kuulus mõis von Wistinghausenite perekonnale, 1874 aastast kuni 1919. aasta võõrandamiseni aga von Buxhoevdeni suguvõsale. Mõisa viimaseks omanikuks oli Hermann von Buxhoevden. Vanim Lihula mõisa plaan pärineb aastas 1645, sellel on näha eluhoonet (peahoone), tall ja ait. Hiljem ehitati mõisale lisahooneid juurde, millest paljud on tänapäevani säilinud. Mõisa peahoonel on tänapäevani ideaalselt säilinud kelpkatus, mille fassaadi kaunistab kolme sambaga portikus ning mida ilmestab kolmnurkfrontoon. Frontooni karniise kaunistab hammaslõige
Suhete halvenemine, kui liivlased keeldusid maksma. Teine piiskop BERTHOLD, Loccumi tsistertslaste kloostri abt, kes pühitseti 1197. Aastal leidis, et vaja läheb jõulisemat käitumist ning hankis aasta hiljem paavst Innocentius III käest bulla ristisõjaks liivlaste vastu. Saksimaa rüütlivägedel polnud raskusi liivlastega, Berthold ise aga langes kokkupõrkes. Pärast vägede lahkumist pesid liivlasted ristimise maha. Kolmas piiskop BUXHOEVDENI ALBERT, pühitseti 1199.aastal, ta oli osav diplomaat, auahne poliitik ja võimekas strateeg, kes õppis oma eelkäijate vigadest. 1199.a kuulutas Innocentius III välja ristisõja Liivimaa vastaste kristlaste kaitseks. Alberti juhtimisel sõitis 23 laeva 500 ristisõdijaga Lübeckist Väina suudmesse. Üks tema esimese otsuseid oli viia peakorter allajõge kaitsavamasse kohta, kuhu ta aasta hiljem asutas Riia.
annaabi.ee 
