Järgmises peatuses sisenes eakam daam, nähes mind pistis ta priiskama, et kelleks mina küll ennast pean, olen ju noor ja elujõudu täis, miks ma istun ja ei tee midagi paremat oma eluga. Tõusin otsekoheselt püsti ja lasin teda istuma, kuigi kõrval oli veel mitu vaba tühja kohta. Tundsin ennast alandatuna teiste kaassõitjate ees. Hiljem hakkasin mõtlema, et mida mina küll valesti tegin, kas minul polegi enam õigust kasvõi istuda bussipingil? Nüüd olen võtnud ideeks mitte istudagi ühistranspordis, sest alati tuleb sellest mõni jant vanema inimesega. Nii palju kui ma reisinud olen, pole ma nii võrd õelaid asju kohanud mujal maailmas. Taolist tüüpi juhtumid võivadki viia inimeste motivatsiooni alla, tekitada tülgastust kaaskodanikke vastu ja õhutada mõtet ära minemisest jäädavalt. Leian, et tuleb olla südamlik oma inimeste vastu, olgu ta võõras või tuttav. Läbi saab löödud ka ilusate sõnadega
Tegemist on usuga, mis lubab olla inimesel see, kes ta tahab, ja ei sea erilisi piiranguid. Tsiteerin Eestis eksisteerivat satanistide ühingut MVO-d (Musta Veenuse Ordu): ,,Ei ole olemas mingit stereotüüpset satanisti, mingit pikajuukselist alati musta kandvat ja mööda süngeid kohti kolavat, black-metal muusikat austavat tegelast, kes igal võimalikul juhul joob verd, kuu poole kriiskab ja laste ohverdamist plaanib. Tegelikkuses on asi hullem! Satanistid on teie endi seas, teie kõrval bussipingil, teie selja taga ööklubi sissepääsu juures tunglemas, teie vastas teisel pool lauda, kui te kohvikus lõunapausil cafe latte't luristate. Ja teil pole õrna aimugi, et nad seal niimoodi on ja oma igapäevast elu elavad." (http://faq.saadanas.org/) Küsitluses küsisin, kas satanistidel on mingi kindel välimus. Sellele küsimusele vastas 15-st informandist 14, et satanist kannab musta, ning 3 neist vastas, et tegemist on eemaletõukava isikuga
annaabi.ee 
