Majandusteadus oli nende jaoks hulk seadusi, kus on kirjas, kuidas moraalselt juhtida majandustegevust. 13. sajandil algas Aristotelese õpetuse ümbertöötamine kristlik-katoliiklikus vaimus, mis tõrjus välja Augustinuse-Platoni suuna. Skolastilise suuna tähtsaimad esindajad olid: • Albertus Magnus (1206-1280) • Thomas Aquinas (Aquinost) e Aquino Thomas (1225-1274) • Henry of Friemar (1245-1340) • Jean Buridan (1295-1358) • Gerald Odonis (1290-1349) Keskaja üks tähtsamaid kristlikke skolastikuid ja kirikutegelasi oli Aquino Thomas, kes 1323. aastal kuulutati pühakuks. Aquino Thomas lähtus seisukohast, et maapealne riik on jumalariigi maapealne eelaste. Seetõttu peab riik alluma kirikule. Aquino Thomase majanduskäsitluste aluseks oli Aristotelese vaated. Töö jagunes tema arvates kaheks:
Keskaegse loogika hiilgeajaks loetakse 14. sajandi esimest poolt ja keskusteks Oxfordi ning Pariisi Ülikooli. Esimeses kirjutas William Ockhamist (1285-1347), tuntud kui``Ockhami habemenoa'' printsiibi autor, mõjuka Summa logicae. Samuti Oxfordiga seotud Walter Burley teos De puritate artis logicae oli Ockhami suhtes ülikriitiliselt meelestatud. Mõjukaim selleagne Pariisi loogik oli Jean Buridan. 2.3 Loogika pärast Renessanssi: 16. sajandist 19. sajandi keskpaigani Renessans tähendas loogika jaoks lahtiütlemist keskaegsest, otse Aristoteleselt lähtuvast skolastilisest loogikast. Hakkas sündima uus, matemaatikaga sidet leidev sümboolne loogika. Viimasest jooksebki veelahe antiik- ja keskaegse ning tänapäevase loogika vahel. Õhus olevad, siin-seal väljendatud ideed täpsest, universaalsest sümbolkeelest ning selle keele abil tehtava arutlemise
annaabi.ee 
