valimisringkonnas Moskvas (rahvuslik-territoriaalses ringkonnas nr 1) ning ta valiti Nõukogude Liidu rahvasaadikuks. Jeltsini poolt hääletas 89,4% valijatest ning tema rivaali, Lihhatšovi-nimelise autotehase direktori Jevgeni Brakovi poolt 6,9% valijatest. Jeltsini valimisplatvormi kuulus muuhulgas üleskutse kärpida Nõukogude Liidu kosmoseuuringute programmi. Esimesel Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongressil esitas Gennadi Burbulis Jeltsini kandidatuuri NSV Liidu Ülemnõukogu esimehe kohale alternatiivina Mihhail Gorbatšovile, kuid Jeltsin taandas oma kandidatuuri, viidates parteidistsipliinile. NSV Liidu Ülemnõukogu valimistel ei kogunud Jeltsin vajalikku arvu hääli, kuid Aleksei Kazannik loovutas talle oma koha Ülemnõukogus. Jeltsin oli detsembrini 1990 NSV Liidu Ülemnõukogu liige ning juunini 1990 NSV Liidu Ülemnõukogu ehitus- ja arhitektuurikomitee liige. Jeltsinist sai ka inimõiguste ja demokraatlike
tustel, kelle üle oleks KGB saavutanud võidu igal juhul, kuid Gorbatšovi mees- kond takistas seda ega hoolinud KGB hoiatustest.43 Otsesed Liidu hävitajad olid lääne nn mõjuagendid (агенты влияния). Neist tähtsaim olevat olnud poliitbüroo liige ja ideoloogiasekretär Aleksandr Jakovlev, keda Šironini sõnul peeti KGB-s koguni CIA residendiks. Jelena Bonner, Juri Afanasjev, Aleksandr Sobtšak, Gavriil Popov, Gennadi Burbulis, Galina Starovoitova, Valeria Novodvorskaja ja teised tuntud demokraadid olid kõik impeeriumi demonteerijad. Poliitbüroo liikmed Jakovlev, Eduard Ševardnadze ja Vadim Medvedjev ütlesid, et ohtu pole, ja soo- dustasid Liidu hävingut. Kas see oli nende saatuslik viga või kuritahtlikkus, küsib erukindral. Ta kinnitab, et perestroikaajal ilmusid välja kohalikud politikaanid, kes mängisid räpast mängu, igat sorti provokaatorid, kes püüdsid esile kutsuda
annaabi.ee 
