kangust ei ole võimalik ette arvata, mis põhjustab küllaltki tihti üledoose. Enamasti on disainitud opioidid pulbrid. Muud sünteetilised opiaadid Nüüdismeditsiinis on opiaadid asendamatud valuvaigistina (nn analgeetikumid). Sõltuvusohu vähendamiseks on sünteesitud teisendeid, mis on samasuguse valuvaigistava toimega, kuid tekitavad vähem sõltuvust. Nimetatud ainete hulka kuuluvad näiteks buprenorfiin ja ketobemidoon. Buprenorfiini (Temgesic jt) kasutatakse tablettidena või süstimislahusena. Meditsiinis kasutatakse seda operatsioonijärgse valu vähendamiseks. Kõrvaltoimeks võib olla meeltesegadus ning mõnikord ka hallutsinatsioonid. Lühikest aega katsetati buprenorfiini ka heroiinisõltuvuse ravis. Buprenorfiini tekitatud võõrutusreaktsioon on kergem, kuid kestab heroiinivõõrutusega võrreldes pikemat aega. Buprenorfiin võib heroiinitarvitajal vallandada võõrutusreaktsiooni.
Päevased doosid ravil viibides algavad 15 kuni 20 milligrammist ning tõstetakse aeglaselt 30 kuni 100 milligrammini, sõltuvalt patsiendi sõltuvusest ja taluvusvõimest. (Gardner et al 2007; TAI 2001) Opioidsete agonistidena on sõltuvuseravis laialdaselt kasutusel ka buprenorfiin, mis langetab võõrutusnähtude ilminguid ja tugevdab sõltuvusest võõrandumist madalate dooside kaudu. ( Gardner et al 2007) Asendusravis stabiilne väikseim toimiv buprenorfiini annus on igale patsiendile individuaalne. Ravi alustatakse buprenorfiini annusega 0.4 milligrammist kuni 2 milligrammini üks kord päevas. Buprenorfiini algannuse määramisel peab hindama tarvitatava uimasti annuseid, tarvitamise sageduse ja manustamisviisi alusel patsiendi taluvust ravimi suhtes. (TAI 2001) Teiseks võõrutusseisundi raviks on medikamentoosne ravi mitteopiaatsete ehk opoidi antagonistidega. Nendeks on näiteks klonidiin,
annaabi.ee 
