Tegelikult ei olnud tal poisist sooja ega külma (,,Millal sulle ükskord koitma hakkab! Ega sa ometi ei lootnud, et ma sulle surmatunnini mammaks jään? Mul on parematki teha, kui poisiklutte kasvatada."). Nanast sai sümbol ,,Nõnda sai Nanast sikk naine, meeste rumaluse ja roppuse rantjee, kõrgprostitutsiooni markiis. See oli kiire ja otsustav võit. Temast sai kõige kulukamate prostituutide kuninganna. Kui ta tõld bulvaritele ilmus, nimetati rahvahulgas ta nime ja teda tervitati austusega.". Nana pidi saama endale kõik, et see hävitada. Ta tunnetas selgelt oma soo jõudu. Kõigele ümbritsevale uhkusele vaatamata piinles Nana aga oma õukonna keskel tapvas igavuses. Tal oli mehi igaks öötunniks ja raha jalaga segada. Ainus, mis talle veel lõbu pakkus, oli loomusunniline põlgus mehe vastu, kes maksis ja upsakas rahuldus hukatusest, millesse ta oma armukesed saatis. Näide:
kord veel väepealik. Kui ma sind veel korra peaksin niisuguselt asjalt tabama, isand Eustache! Vaata mul vemmalt!» SEITSMES RAAMAT I. SELLEST, KUI OHTLIK ON OMA SALADUST KITSELE USALDADA Mitu nädalat oli mööda läinud. Olid esimesed märtsikuu päevad. Päike, mida du Bartas *, see perifraaside klassik ja isa, veel polnud suutnud nimetada «küünalde suurhertsogiks», paistis sellegipärast eredalt ja rõõmsalt. Oli üks neid kevade pehmeid ja ilusaid päevi, mida kogu platsidele ja bulvaritele tulnud Pariisi rahvas pühitseb otsekui pidupäeva. Neil heledatel, selgetel ja soojadel 1 3 1 päevadel on olemas kindel kellaaeg, millal peaks Jumalaema kiriku portaali imetlema. See on silmapilk, kus juba loojenev päike katedraalile peaaegu näkku vaatab. Ta üha horisontaal-semaks muutuvad kiired kaovad aegapidi kirikuesiselt platsilt ja tõusevad mööda püstloodis fassaadi üles, kus nad tuhandeid nikerdusi lasevad varjust esile tulla, kuna
annaabi.ee 
