-„Emma läks ülemise korruse ruume vaatama. Esimene oli möbleerimata ja teises, mis oli määratud abielupaari magamistoaks, seisis punaste eesriietega alkoovis mahagonipuust voodi.“ -„Tema meelest vajas armastus erilist temperatuuri. Õhkamised kuupaistel, kuumad sülelused, pisaranired kalli kätel, kellest tuleb lahkuda, kõik ihu erutused ja hella rauguse tunnid polnud seepärast üldse lahutatavad uhkete lossipalkonite jõudeelust, siidkardinatega ja paksu vaibaga buduaarist, keset vohavat lilleküllust poodiumil seisvast voodist, kalliskivide sädelusest ja livreede akselbantidest.“ -„Ta küsis endalt ühtelugu, kas ta teistsugustel asjaoludel poleks võinud hoopis teistsugust meest kohata; ta püüdis kujutleda, millised võinuksid olla need olematud sündmused, see praegusest erinev elu, see abikaasa, keda ta ei tundnud. Kõik need olid olemasolevast täiesti erinevad. Tema mees oleks olnud nägus, vaimukas, peen, kütkestav, niisugune, nagu tema
kahtlemata armastuskirjad ja perekonna-paberid. Porthos elas Vieux-Colombier' tänaval avaras ja välimuse järgi uhkes korteris. Iga kord, kui Porthos mõne sõbra saatel korteri akendest möödus, kus alati ühe akna juures seisis paraadlivreesse riietatud Mousqueton, tõstis ta käe ja ütles: «Siin ma elan.» Kunagi ei olnud aga Porthos kodus, iialgi ei kutsunud ta kedagi sisse ja ükski inimene ei võinud kujutleda, missuguseid tõelisi rikkusi varjas see hiilgav fassaad. Aramis elas buduaarist, söögitoast ja magamistoast koosnevas väikeses korteris. Magamistoa aknad -- tuba asus esimesel korrusel nagu korteri ülejäänud ruumidki -- avanesid väikesesse, värskesse-rohelusse upounud varjulisse aiakesse, kuhu ei saanud tungida naabrite silmad. 87 Kuidas elas d'Artagnan, see on meil juba teada ja me tegime tutvust ka tema teenri isand Planchet'ga. D'Artagnan, kes oli loomult väga uudishimulik, nagu on seda muide üldse inimesed,
annaabi.ee 
