Budismi nn praktilist külge esindas peamiselt 20. sajandi esimesel poolel tegutsenud budismi propageerija Karl Tõnisson ehk Vend Vahindra (18731962), kes juba 1893. aastal oli Burjaatias budismiga kokku puutunud. Lõpetanud siin regioonis tegutsemise, jõudsid tema ja ta järgija Friedrich Lustig enne Teist maailmasõda Birmasse, kus nad tegutsesid budistlike munkadena. Budismi laialdase leviku üheks oluliseks osaks on alati olnud (lisaks buddhadharmat vahendavate elavate õpetajate ja Buddha õpetust järgiva/teostava sangha olemasolule) ka emakeelse pühakirja olemasolu. Sellest seisukohast lähtudes võib eesti budismi laialdasema leviku alguseks pidada 1960. aastate lõppu ja 1970. aastaid, mil eestlastest teadlased eesotsas Linnart Mälliga hakkasid algkeelseid budistlikke tekste tõlkima. Alates 1960. aastatest on Linnart Mälli tõlkes algkeeltest ilmunud näiteks sellised budismi alustekstid: Kolm Kalliskivi
sajandi esimesel poolel tegutsenud, budismi propageerija Karl Tõnisson ehk Vend Vahindra (18731962). Ta oli esimene Eestis tegutsenud budistlik laama (munk), kes juba 1893. aastal oli Burjaatias budismiga kokku puutunud. Lõpetanud siin regioonis tegutsemise, jõudsid Tema ja ta järgija Friedrich Lustig enne Teist maailmasõda Birmasse, kus nad ka edaspidi aktiivselt tegutsesid budistlike munkadena. Budismi laialdase leviku üheks oluliseks osaks on alati olnud (lisaks buddhadharmat vahendavate elavate õpetajate ja Buddha õpetust järgiva/teostavasangha olemasolule) ka emakeelse pühakirja olemasolu. Sellest seisukohast lähtudes võib eesti budismi laialdasema leviku alguseks pidada eelmise sajandi 60.-ndate lõppu ja 70.-ndaid, mil eestlastest teadlased, eesotsas Linnart Mälliga, alustasid budistlike tekstide tõlkimisega algkeeltest. Alates 1960.-ndatest on Linnart Mälli tõlkes algkeeltest
annaabi.ee 
