Tema üllatuseks pakkusid kaaslased teda maamarssaliks. Patkuli auahnust tundes on väga imelik, et ta seda suurt au ei tahtnud ometi vastu võtta. Küll aga võttis ta vastu pakkumise olla Stockholmi saadetav delegaat. Seejuures oli hea, et teda ei saanud kuningas süüdistada omakasus, sest tal oli varasemast ajast kuninga turbekiri, et tema mõisad reduktsiooni alla ei käi. Patkuli kaaslaseks valiti Patkulist 20 aastat vanem kindralooberst parun Leonhard von Budberg. Suve lõpuks said need paberid korda, siis kogunes veel Maapäev Tartus, millest Patkul osa ei võtnud. Selle asemel said Maapäevale kogunenud temalt jahmatava kirja, kus öeldi, et Patkul Stockholmi minna ei saa, kuna Riia raad ja kuninglik ülemfiskaal seda ei luba. Mis oli juhtunud? Patkuli temperamentlik taltsumatus oli talle järjekordse vingerpussi mänginud. 1688. aastal oli Blome (Kulsdorf) mõisa omanik Werner Witte Riia raadi kohtusse kaevanud ühe piiritüli pärast
Mõraste, Jädivere, Luiste; Pärnumaal hävis kokku 13 mõisahoonet Pärnu-Jaagupi ja Vändra kihelkonnas (Käru, Lelle, Vana-Vändra, Uue-Vändra[5] (Rõusas), samuti Massu karjamõis); Mõisate rüüstamise ajal hukkus Arthur von Baranoff Peningil ning mõnitati ka Pargi mõisnikku Viktor von Kotzebued, kes peksti läbi ning sunniti osalema mõisa lõhkumises ja kandma punast lippu. Vanamõisa parun Otto von Budberg olevat rakendatud hobuse kõrvale vankri ette ning sõidetud Velise kõrtsi, kus talle heinu ette antud. Rahutuse mahasurumine Rahutuste likvideerimise ajaks moodustati keisri ukaasiga 24. novembrist ajutine Balti kindralkubermang ja määrati ajutiseks kindralkuberneriks Vassili Sollogub (1848–1914). Eestimaa kubermangu kuberner oli märtsist kuni 13. novembrini 1905 Aleksei Lopuhhin. 13. detsembril 1905 saatis Eestimaa Rüütelkonna peamees parun Eduard Julius Alexander von
annaabi.ee 
