Surmale andsid uue olulise tähenduse ka varajase eveolutsiooniõpetuse vallas tehtud tööd Georges Cuvier (1769-1832), luues oma uue zooloogilise taksonoomia (jagas loomariigi lähtuvalt nende sisemeisest ülesehitusest), näitas, et surm on peamine tegur, mis defineerib organismide võimekuse ellu jääda. Elu ei olnud enam mitte keskkonnamõjudele vastuseis, vaid midagi, kus organism ja keskkond vastastikku sõltuvuses olid (seega siis korreleerusid). Francois Broussais (1772- 1838) oli üks neid arstiteadlasi, kelle arvates elu oli eeskätt väliste stimulatsioonide tulemus. Sarnaselt arutles John Brown (1735-1788), kelle kohaselt haigused oleksid pidanud olema väliste erutuste tulemus (so nn brunonian system of medicine). Jõutakse olukorrani, kus surma hakatakse pidama elu enda poolt esile kutsutud fenomeniks. Küsimus selles, et ükski organism ei toimi täiuslikult ning ebakõlad (või
seotud ja sõltuvaid fenomene. Oluline oli siin sj elu loodusteaduslik defineerimine (bioloogia sünd). Surmast sai peegel elu seletamiseks. Jõutakse olukorrani, kus surma hakatakse pidama elu enda poolt esile kutsutud fenomeniks. Küsimus selles, et ükski organism ei toimi täiuslikult ning ebakõlad (või valed elamis-võtted ja sündmused elus ning organismis endas) hakkavad üha enam organismi kurnama ja kulutama. Broussais ja Brown leidsid, et välismõjud ei toimi kunagi ühtlaselt, nii saab mingi piirkond suurema negatiivse koormuse see viib haigestumise ja surmani. Seega surma ei saa elust lahus hoida, elu ise ongi surma põhjus. Elu oleks sünnihetkest (mil elujõud on kõige suurem) üks pidev allakäik. (Surma võis selles kontekstis vaadata isegi kui midagi, mis peatab organismi iseenesesliku pideva haiguste juurde genereerimise.) 19
annaabi.ee 
