Seevastu on saadud madalatel temperatuuridel ja Na hüpobromitite kristallhüdraate . Hüpobromitid on püsivad leeliskeskonnas; 5 kasutatakse analüütilises keemias. Kuumutamisel ja säilitamisel hüpobroomishape ja hüpobromitid oksüdeeruva ja disproportsioneeruvad: 2HOBr 2HBr + O HOBr + O HBrO 3NaOBr NaBrO + 2NaBr HBrO - broomishape Hape esineb vaid vesilahustes. Ba ja Sr jmt bromitid on eraldatud krisallhüdraatidena. HBrO - broomhape Hape esineb vesilahuses ; seismisel või kuumutamisel laguneb. 4HBrO 2HO + 2Br + 5O HBrO on tugev oksüdeeruja ja tugev hape; saadakse Br oksüdeerimisel Cl -ga vesikeskonnas või Ba- bromaadi reageerimisel väävelhappega: 5Cl + Br + 6HO 10HCl + 2 HBrO Ba(BrO) + HSO 2HBrO + BaSO Leelismetallbromaatidest on levinumad K- ja Na-soolad, mida saadakse kas keemiliselt või
· Järgneval reaktsioonil ClO- (aq) + Cl- (aq) + H2O(l) Cl2(g) + 2OH- (aq) põhineb ka kloori kasutamine veepuhastites. · HClO ja hüpokloritite lagunemise kiirus vesilahuses sõltub pH-st, temperatuurist (kuumutamisel tekivad kloraadid), kontsentratsioonist, valgustatusest (valguse toimel eraldub O2) ja lisanditest. · Kloorishape HClO2 ja broomishape HBrO2 on ebastabiilsed ja disproportsioneeruvad. · Mõnevõrra stabiilsemad on nende soolad kloritid ja bromitid. · Kloraatioon ClO3 - tekib kloori reaktsioonil kuuma kontsentreeritud leelise lahusega: 3Cl2(g) + 6OH- (aq) ClO3 -(aq) + 5Cl-(aq) + 3H2O(l) · Kloraadid on laialt kasutatavad oksüdeerijad. Kaaliumkloraati kasutatakse ilutulestikus ja tuletikkude (nn tikuväävel koosneb kaaliumkloraadist, antimonsulfiidist, väävlist ja klaasipurust) valmistamisel. · Naatriumkloraadi põhiline kasutusala on kloordioksiidi ClO2 tootmine.
vesilahustes või kristallhüdraatidena. Cl2(g) + 2NaOH(aq) NaClO(aq) + NaCl(aq) + H2O(l). HOCl ioonsete hüpokloritite kiirus ning suund vesilahuses sõltub pH-st, temp-ist, valgustatusest, kontsentratsioonist ja lisanditest. Hüpokloritid oksüdeerivad orgaanilisi aineid, kuna nad lagunevad aeglaselt. Kloorishape HClO2 ja broomishape HBrO2 on ebastabiilsed ja disproportsioneeruvad. Mõnevõrra stabiilsemad on nende soolad kloritid ja bromitid. Kloraadid lagunevad kuumutamisel. Reaktsiooni tulemus sõltub katalüsaatori juuresolekust. Perkloraate saadakse tavaliselt kloraatide vesilahustest elektrokeemilisel oksüdeerimisel: ClO3-(aq) + H2O(l) ClO4-(aq) + 2H+(aq) + 2e-. Perkloorhapet HClO4 saadakse kontsentreeritud soolhappe toimel perkloraatidesse. Perkloorhape on värvusetu vedelik, mis on väga tugev oksüdeerija ja hape. Broom- HOBr hüpobroomishape- nõrk hape, tugev oksüdeerija. Tuntud vaid lahjades vesilahustes
Lubatud piirkontsentratsion õhus 0,5 mg/m 3 3.28.3. Füüsikalised omadused raske (kuid väga “liikuv”) tume-punakaspruun vedelik d=3,11 kg/dm3 (25ºC) sul-temp. –7,25ºC, keem-temp. 59,2ºC tahkumisel tekivad punakaspruunud nõeljad kristallid, mis tugeval jahutamisel (-252ºC) – värvitu Lahustub vees: 3,58 g/100g (20ºC) – broomvesi Moodustab kristallhüdraate (Br2 · 8H2O) 3.28.4. Keemilised omadused Oksüdatsiooniastmed ühendites: -1 (bromiidid), +1 (hüpobromitid), +3 (bromitid), +5 (bromaadid) ja +7 (perbromaadid) Broomi molekul on kaheaatomiline: Br2 (aurudes esineb molekule Br4) Lahustumisel vees osaliselt reageerib sellega: Br2 + H2O ↔ H+ + Br-- + HBrO Hapetega ei reageeri Leelistega → Br--, BrO- (hüpobromit) Paljude orgaaniliste lahustitega seguneb igas vahekorras Halogeenide suhtes: reaktsionnivõimelisuselt Cl2 ja I2 vahel Moodustab labiilseid interhalogeniide: BrF3, BrF5 (vedelikud); BrCl (gaas, ktº (lag.) ≈ -5ºC); IBr (tahke)
annaabi.ee 
