aletamine terve sajandiga. I maailmasõja ajal ja järel tekkinud küttekriis põhjustas mitmete turbatööstuste (Ellamaa, Lavassaare, Lehtse, Ulila jt.) käikulaskmise. Kõik nad tootsid tükkturvast elektrijaamade, tööstusettevõtete ja kommunaalmajanduse tarbeks. 1939.a. läks käiku Tootsi briketitööstus (oli tol ajal Euroopa üks moodsamaid), 1960. aastate teisel poolel Oru turbakombinaadi briketivabrik, 1976.a. alustas tööd Sangla briketivabrik (1 tonn briketti võrdub kütteväärtuselt 3-4 tm küttepuudega). Turba varumine oli pikka aega vähe mehhaniseeritud ja nõudis palju inimtööjõudu. Turvast lõigati karjääriviisiliselt (enamasti labidaga) kogu lasundi sügavuse ulatuses. Varumise lõppedes jäid järele vee ja mudaga täidetud süvendid põhjalikult rikutud maal, mille edasiseks mõistlikuks kasutamiseks väljavaateid polnud. 1950. aastatel hakati paralleelselt tükkturbaga tootma ka freesturvast
(30.8% taludest) 1,77 miljonit m 3 alusturvast. Turbarabasid majandas koostatud kava alusel 40 ühingut. 1918.a. alustas Kunda-Arus tööd esimene turbaküttel töötav elektrijaam. Sellele järgnesid Ulila (1923), Ellamaa jaam (1937). Turbatööstuse pidev suurem tõus algas 30-ndate aastate keskpaigas, kui algas tõus kogu majanduses sealhulgas ka põlumajanduses, maaparanduses ja sookultuuris. 1937...1938. a. ehitati ja 20.jaanuar 1939. a. alustas tööd Tootsi briketivabrik. Otsuse turbabriketivabriku ehitamiseks tingis 1935/1936. a. vastuvõetud kütteainete reform, mille järgi tuli vähendada puidu kasutamist küttena ja piirata metsade hävitamist. Turbabriketi tootmise alustamist soodustas ka asjaolu, et selleks ajaks oli edenenud freesturba tootmise tehnoloogia pinnakihilisel viisil. Tootsi tehase sisseseade oli pärit Saksamaalt "Wolf- Buckau" masinatehasest. Freesturba tootmise masinad olid pärit Venemaalt kui ka
annaabi.ee 
