või soojareis aastas, kalalkäigud ja seeneretked. Loomarubriiki kuuluvad lemmikkoerad bernhardiinid - neid on üles kasvatatud kolm - , ja Kaevu tänavale eksinud kurvad kassid, kes Krista silgunuuma tagajärjel 4 läigivad poole aasta pärast nagu limusiinid. Last, but not least - sõpruskond. On, kellega bridzhi mängida, kelle juures pühapäeviti lõunal käia ja kellega koos ennast pärast sauna lumes veeretada. "Aga kõige tähtsam on mitte võtta seda kõike enesestmõistetavalt," lõpetab Krista. "Õnne üle tuleb mõelda ja koos teisega rõõmustada, siis tema väärtus mitmekordistub." "Kas Juhan lilli ikka toob?" haaran viimasest võimalusest õnnelikel inimestel tool alt ära tõmmata. "Viimasel ajal enam mitte." Aus vastus. Kas tõesti esimene nõrk lüli ahelas? Alles paar aastat tagasi
keskustest, kuid teiselt kasutati seadusega tagatult kõiki vähemusrahvuse arenguks vajalikke õigusi ja võimalusi, elas kohalik juutkond vägagi viljakat kultuuri-ja seltsielu. Paljud tegutsesid üheaegselt mitmes organisatsioonis. Klubide ja seltside nimekiri on üllatavalt mitmekesine maa kohta, kus juutide arv oli vaid neIi ja pool tuhat, -alates draamaseltsist "H. N. Bialik" ja lõpetades Tõrva Sionistide Seltsi ja Tallinna Juudi Bridzhi Klubiga. Kohe 1940. aastal, kui Nõukogude Liit Eesti okupeeris, likvideeriti ka juudi vähemusrahva kultuurautonoomia, Juudi seltside ning haridusasutuste tegevus lõpetati. Hilisemad Eesti NSV juudid oma kogukonda ei moodustanud. Et nõukogude rahvuspoliitika oli enam või vähem juudivaenulik, jidisi- või heebreakeelse hariduse saamine võimatu ning sünagoogi kuulumist loeti kuriteoks, assimileerus enamik nõukogude juute vene ühiskonda. Palju on üksikuid vanu inimesi ja vene-
annaabi.ee 
