vastavalt 1660. aastal Oliwas ning 1661. aastal Kärdes allkirjastatud rahulepingutes Eesti- ja Liivimaa kuulumist Rootsi võimu alla ning tõotasid igaveseks ajaks loobuda pretendeerimast sellele alale. Rootsi oli tõusnud oma senise ajaloo tippu ning saavutanud Põhja-Euroopa suurriigi staatuse. Rootsi võimu alla kuulusid Soome ja Ingerimaa, Eesti- ja Liivimaa, samuti rida olulisi valdusi Läänemere lõunarannikul (Ees- Pommeri, Wismar, Breemen-Verden) (Laur, 2003). Rootsi oli riik, mis esmakordselt ühendas Eesti ühtse võimu alla. Vaid Setumaa Kagu- Eestis jäi Rootsi valitsemise alt välja. Halduslikult jagunes Eesti ala kaheks: Põhja-Eesti moodustas Eestimaa kubermangu, keskusega Tallinnas, Lõuna-Eesti koos Põhja-Lätiga aga Liivimaa kubermangu, mille keskus asus Riias. Taoline haldusjaotus jäi püsima ka Vene ajal. (Lisa 1) Aastal 1672 iseseisvalt valitsema asunud Karl XI (Lisa 2) kehtestas 1680. aastal Rootsis
hakkab lähenema juba praktiliselt unitaarsele riigile. Osariigi kõrgeim seadusandlik kogu on maapäev, sisuliselt tema parlament. Saksa LV liidumaade maapäevad on ühekojalised (v.a. Baieri), mis valitakse üldistel ja otsestel valimistel 4 aastaks. Liidukantsleri vaste on liidumaade valitsusjuht ministerpresident, valitsusse kuulub koos temaga teatud arv ministreid ja riigisekretäre. Saksa LV linnriigid Berliin, Hamburg ja Breemen moodustavad erandi, sest nende esinduskogu (Eesti volikogu vaste) teostab samas ka kohalikku omavalitsusvõimu. Liidumaade ministeeriumidele allub kirev süsteem poolomavalitsuslikke struktuuriüksusi. Šveitsis on 26 kantonit, mille esinduskoguks on 4-ks aastaks valitav ühekojaline kantoninõukogu või nn suurnõukogu, kuuel väiksel kantonil pole valitavat esinduskogu, vaid siin rakendatakse harvaesinevat otsest demokraatiat - rahvakoosolekut
annaabi.ee 
