Vanimad mündid pärinevad Roomast. 7-9 saj suurenes müntide hulk Eestis sellepärast, et paljud kaubateed läksid siit läbi. 10-12 saj hakkasid inimesed ise pikemaid merereise ette võtma ja siis said nad tuttavaks ka teiste maade rahadega. Eestis vermitud esimeseks mündiks oli Tartu piiskopkonnas vermitud väikesed mündid, mille kujutis oli löödud ainult ühele küljele, nende põhitunnuseks oli vapp ristatud mõõga ja võtmega. Samal ajal alustas Tallinnas brakteaatide vermimist Taani valitsus. Müntide põhitunnuseks on kalliskividega kuningakroon. Tallinna mündi tunnuseks oli linna väike vapp rist. Paleograafia ja stenograafia def ja põhimõisted- Stenograafia lühike sümbolitega kiri ehk kiirkiri. Võimaldab kiiresti kirjutada. Kiirkirjas kirjutades jäetakse ära või lühendatakse täishäälikuid, silpe, sõnu ja lauseid. Aja kokkuhoid on kuni 75 protsenti. Kirjutatakse joonestikul, kui 5 rida, tõus ja allatõste
valitsejad münte, mis olid väga väikese hõbeda sisaldusega. Neid münte võib nimetada ka mustadeks müntideks. Vähehaaval hakkas müntide kaal vähenema ning et jätta mulje, et mündid on siiski täisväärtuslikud, hakati nende paksust vähendama. Mingi hetk muutusid münditoorikud aga nii õhukeseks, et ainult ühele poolele oli veel võimalik vermida. Tulemuseks olid brakteaadid, õhukesed ühepoolsed mündid. 12ndal sajandil sai brakteaatide valmistamine suurmoeks ning piirkondades, kus mündi kaalu ei vähendatud, muutusid mündikettad õige laiaks. Pidev müntide väljavahetamine uute ja enamasti kehvemate vastu muutis pennide kaalu ja hõbedasisalduse paljudes Euroopa maades nii tühiseks, et see ainus mündisort ei suutnud enam rahuldada raharingluse kasvavaid vajadusi. Keskaegne mündisüsteem pidurdas linnade ja kaubanduse arengut ning seetõttu võeti Veneetsias kasutusele
annaabi.ee 
