Rahahalvendus Kuna münte polnud millestki teha, sest oli kulla ja hõbeda puudus, halvendasid valitsejad münte, mis olid väga väikese hõbeda sisaldusega. Neid münte võib nimetada ka mustadeks müntideks. Vähehaaval hakkas müntide kaal vähenema ning et jätta mulje, et mündid on siiski täisväärtuslikud, hakati nende paksust vähendama. Mingi hetk muutusid münditoorikud aga nii õhukeseks, et ainult ühele poolele oli veel võimalik vermida. Tulemuseks olid brakteaadid, õhukesed ühepoolsed mündid. 12ndal sajandil sai brakteaatide valmistamine suurmoeks ning piirkondades, kus mündi kaalu ei vähendatud, muutusid mündikettad õige laiaks. Pidev müntide väljavahetamine uute ja enamasti kehvemate vastu muutis pennide kaalu ja hõbedasisalduse paljudes Euroopa maades nii tühiseks, et see ainus mündisort ei suutnud enam rahuldada raharingluse kasvavaid vajadusi. Keskaegne mündisüsteem
Mündialus - seaduslikult kehtestatud müntimisstandard, mis nägi ette, kui palju münte tuli lüüa teatud kogusest sätesttaud prooviga metallist Riia kaalumark ~208 gr, Liivimaa mündialus. 13. sajandil mainitakse ka sama rasket Tallinna marka. Hõbemark jagunes 16 loodiks, see omakorda 4 kvintinit, see 4 penni. Kuldmark jagunes 24 karaadiks, see 12 graani Aardeleidude puhul kasutatakse terminus post quem - tpq - aarde noorima mündi varaseim võimalik vermimisaeg. Brakteaadid - ainult ühelt poolt vermitud õhukesed hõberahad Areng Varaseim Lüüdias 7. saj eKr, elektronist Vana-Kreeekas - tavalisim drahm (4,36 g) Roomas vasekangid, siis suured rasked assid, mis ajapikku muutusid kergemaks. 3. saj - denaarid. Caesarist peale valitsejate portreed. Araabia kullast dinaar ja hõbedast dirhem ning vaskmünt follis. 7.-10. saj Kuufa mündid. Karolingidel kuulus müntimisõigus ainult keisrlile, varsti hakati seda läänistama, eelkõige vaimulikele isandatele. 16
annaabi.ee 
