Brahmsi eluajal ilmus trükist 251 tema erinevat kammermuusikateost, alustades nö duosonaatidest (viiuli-, tsello- ja klarnetisonaadid klaveriga) kuni keelpillisekstettideni. Oma kaasaegsete heliloojate seas oli taoline pühendumine kammermuusikale üsna ainulaadne (vrdl. näit Liszt, Wagner, kelle peatähelepanu oli koondunud radikaalselt erinevatele zanritele: sümfooniline poeem ja muusikadraama). Kammer- (nagu ka sümfoonilises) muusikas on nähtud Brahmsis klassikalise traditsiooni jätkajat ja Beethoveni mantlipärijat. Kaht heliloojat seob nii kammerteoste arvukus ja kaalukus kummagi loomingus kui ka sarnane kompositsioonimeetod, kus on tähtsal kohal motiiviline töötlus ja teemade intonatsiooniline seotus. Helikeelest saab lugeda ka üldkonspektist Väikeste eranditega järgivad Brahmsi kammermuusikateosed ülesehituses kõik traditsioonilist sonaaditsüklit. Näit I osa on sonaadivormis kõigis
Kohtus Weimaris Lisztiga. 1853.a. oli Düsseldorfis Schumanni juures, kes kirjutas oma ajakirjas Brahmsile suurt tulevikku ennustava artikli. Tollal algas suur kiindumus Clara Schumanni vastu ("Võitlus kohusetunde ja armastuse vahel; käeulatuses oleva õnne tegelik võimatus romantikute peateema"). 1856.a. suri Schumann. Clara kolis Berliini, Brahms Detmoldi, kus juhatas õukonnakoori, mille repertuaaris oli renessanss-heliloojate ning Bachi ja Händeli teosed. Brahmsis oli kaks natuuri: lapselik geniaalne ja samas pidevalt valvel, vahel pedantselt võimukas. Ta jätkas Schumanni elutööd, kelle eesmärgiks oli arendada saksa rahvuslikku muusikat. Oli oma aja üks väljapaistvamaid pianiste. Brahmsi isiklik unistus saada püsiv töö kodulinnas Viinis (elas seal vaheaegadega 1863-97) ja luua perekond jäi täitumata. Brahmsi looming ei ole eriti arvukas. Ta tuli muusikasse 20-aastaselt täiesti küpse Heliloojana. Tema loomingut iseloomustavad:
annaabi.ee 
