kolonialismi lagunemine olid kõik tõukeks, mis viis Vabasid Ohvitsere võitlema hetke korra vastu. Nagu ka mitmetes teistes reziimi riikides, oli võimult kukutatud monarh koloniaalriigi meelne. Tuneesia Tuneesias sai reziim alguse koos iseseisvusega. Iseseisvumise tegi võimalikuks mitmeid tegureid. Teise maailmasõja järel saavutasid paljud koloniaalalad iseseisvuse. Tuneesia puhul mängis iseseisvumisel suurt rolli nende esimene president Habib Bourguiba. Tema alustas peale maailmasõda diskussiooni Prantsusmaa valitsusega ja ta käis ka äsja iseseisvunud araabia riikides. Kuna Prantsusmaa ei vastanud tema mitmetele nõuetele ja programmidele, kutsus ta inimesi ülesse rahutustele. Selline tegevus viis tema arreteerimiseni. Ta vabanes vanglast, kui Prantsusmaal oli võimul uus peaminister Pierre Mendès France, kelle poliitika võimaldas Tuneesial astuda järgmisi samme iseseisvuse poole. Pärast mitmeid läbirääkimisi
XII sajandil eKr maabusid siinsetel rannikualadel foiniiklased, kes tõid Tuneesiasse esimese oliivipuu. Siit levis puu kogu Põhja-Aafrikasse ja Hispaaniasse. IV sajandil eKr oli Tuneesia suure kaubandusimpeeriumi Kartaago keskus, hiljem sai see ala Rooma impeeriumi osaks. VII sajandil vallutasid Tuneesia moslemitest araablased, XIX sajandil aga prantslased. Tuneesia sai iseseisvaks riigiks alles 1956. aastal, mil tollane president Habib Bourguiba rajas üheparteilise riigi, mida ta valitses 31 aastat. Tuneesia pealinn on Tunis, riigi pindala on 163 610 km2 ning seal elab 2009. aasta andmetel 10,4 miljonit inimest. Tuneesia riigi riigikord on presidentaalne vabariik. Sealseks rahaühikuks on dinaar. Riik saavutas iseseisvuse 20. märtsil 1956. Riik jaguneb 26 kubernerkonnaks, kubernerkonnad jagunevad 264 ringkonnaks, mis omakorda jagunevad valdadeks. Araabia keel on riigikeel, kuid räägitakse ka palju prantsuse keelt.
annaabi.ee 
