tõlkes põhjavõrku. Oma ehituselt on suur lõkspüünis, mis koosneb tiivast, kariaiast, kastist ja mõrrakerest. Püügile asetatake ta harilikult vaiade abil (on ka teisi võimalusi), kusjuures tiiva ja kariaia alumise elise külge kinnitatakse raskuseks kett. Pealmine selis kinnitatakse veepinnast 0,5 1,2 m kõrgemal asuva vaieri küöge, sest ainult paarkümend sentimeetrit üle veepinna ulatuvast võrkseinast oskavad angerjad end üle libistada. Ühte ribisse asetatakse 2- 15 bottengarni. Erinevalt kõigist teistest mõrdpüünistest, on rändangerjapüünise kariaial sisseminekuava ainult ühel pool rindtiiba. See on tingitud angerja rännu ühesuunalisusest ( Atlandi ookeani poole ) Bottengarni püügileasetamine ei olnud kereg töö. Tugevateltki meestelt nõudis mõrravaiade merepõhja rammimine suurt füüsilist pingutust. Seda kinnitab alljärgnev meenutus Saaremaalt. ,, Ühe suure mõrra püügile asetamiseks tuli harilikult sisse rammida
sest sellise ilmaga oligi kõige rohkem angerjaid. Ainult Võrke võttis osa oma vanast mõrrast ära, kuid uue jättis sisse. Alles paari päeva pärast pääses merele, kui torm veidi järele andis. Võrke mõrrad olid lõhutud, kuid neid andis parandada ja neis oli hulk angerjaidki. Kustas oli angerjatest saadud rahadega rahul. Ühel sügisesel päeval läks Kustas üle tänava isa poole, samas kui Peeter jäi Võrkele uue bottengarni kallal nosima. Kustas leidis isa jällegi laevapuude juurest. Ta habe oli kasvanud pikemaks ja näis hallim. Rääkisid angerjasaakidest ja nendest saadud rahadest ja siis surus Kustas isale kätte tuhat krooni laeva jaoks ja ütles, et isa ikka teda ka laeva osanikuks võtaks. Isa muutus kohe elavaks ja lubas Kustasele osa laevast. Vesi hakkas jäätuma ja vahest tuli lumelörtsigi. Jõulukuu algul hakkasid külmad ja kuuskede toomise ajal oli sulavet ainult kaugel kaugel merel
annaabi.ee 
