meeldiva õie raamatu vahele ning botaanik teeb herbaariumi. Seekord vaatame, kuidas kuivatatakse taimi õppeherbaariumi tarbeks. Teaduslikul herbaarlehel on peale taime kindlasti ka etikett leiuandmetega: leiukoht võimalikult täpselt, nüüdisajal enamasti koordinaatidega, kasvukoht ehk biotoop (pohlamännik, soostunud niit jne), leiuaeg (kuupäev, aasta) ja leidja nimi. Ka õppeherbaariumil võiksid juures olla leiuandmed, sest ka need herbaarlehed võivad kunagi botaanikuid huvitada. Pealegi pole leiuandmete kirjapanek kontimurdev tegevus. Vahel arvatakse, et kindlasti peab olema taim liigini määratud, muidu polevat lehel väärtust. Tegelikult on tähtsad just leiuandmed ja määranguta või ainult pere- või sugukonnani määratud herbaarmaterjali on meie suuremates herbaariumides päris rohkesti. Küll kunagi määratakse ka tundmatud herbaarlehed ja need võivad osutuda siis iseäranis väärtuslikeks.
Liikide arvukuselt avaldab mõju süstemaatiliste taksonitegi revideerimine kuradikäpast on saanud kuradi-sõrmkäpp ja vöötkuul-sõrmkäpp jne. Eeltoodust järeldub, et romantiline uute orhideeliikide avastuste aeg pole Eestimaalgi veel möödas. Kindlasti ootab ees veel palju leide, eriti varieteetide, vormide ja hübriidide uurimisel. (2) 6 4. Mis orhideede juures erilist on? Botaanikuid hämmastavad ikka ja jälle orhideedel välja kujunenud ja hulgaliselt varieeruvad kasvustrateegiad. Näiteks üks Austraalias avastatud orhidee, mis eritab täpselt samasugust lõhna (seksuaalne feromoon) kui emane vapsik, et vastava liigi isaseid ligi meelitada. Kohalejõudnud isane püüdes pettust mitte märgates kopuleeruda tolmeldab vähemalt orhideeõie. Selle orhidee liigi püsimine sõltub niisiis ainult ühest vapsikuliigist. Paljud
Lippmaa koostatud Eesti taimestiku analüüs ja floristiline rajoneering, mis on siiani jäänud üheks enamkasutatavaks taimegeograafiliseks liigestuseks. 1934. aastal alustati Lippmaa juhendamisel Eesti taimkatte suuremõõdulist kaardistamist ning sellega jõuti lõpule 1955. aastal (siis juba L.-M. Laasimeri juhendamisel). Lippmaa initsiatiivil kehtestati 1935. aastal Eesti looduskaitseseadus. Lokaalfloora uuringutele kaasas Lippmaa üliõpilasi ja asjahuvilisi. Üheks suuremaks Eesti botaanikuid ühendavaks ettevõtmiseks kujunes eksikaatkogu "Eesti taimed" (I-IV) väljaandmine. Eksikaatkogu eesmärgiks oli floora uurimise edendamine, vahetuse teel ülikooli üldherbaariumi täiendamine teiste maade taimedega ning ühtlasi ka Eesti suuremate õppeasutuste varustamine herbaarmaterjaliga. Eksikaatkogu koostamise põhitöö tegi Karl Eichwald , kes töötas aastatel 1930- 1944 TÜ herbaariumi konservaatorina. 6. detsembril 1928 asutati LUSi botaanikasektsioon
raamatud ,,A voyage to New Holland", milles oli illustratsioone ka taimedest. Kapten Cook'i jutustuses ,,Endeavour voyage" 1770ndal aastal, Joseph Banks ja Daniel Solander korjasid üle 30 000 botaanilisi liike ning Sydney Parkinson tegi 647 joonistust nende reisist. Seda materjali ei avaldatud järgmised sada aastat. Teisest küljest, prantsuse loodusteadlane Labillardiere, promos täiega Austraalia taimi seitsmes raamatus. Napoleoni naine Josephine patroniseeris botaanikuid ja Austraalia taimede kasvamist kasvatates üle 100 Austraalia taime väljaspool Pariisi. Alates 1990ndast aastast maaharimis programmid on alustanud Austraalia floora kaitsmist ja probleemide vastu võitlemist, nagu pinnase erosioon ning happevihmad. 8. HARIDUS Austraalia haridus on peamiselt osariikide ja territooriumide pärusmaa. Haridussüsteem on 3-etapiline: alguses on algkool, siis põhikool/gümnaasium ning edasi on ülikoolid või rakenduskõrgkoolid
annaabi.ee 
