on see esimene katsetus lavastajana. Lavastuses jutustab kolm päeva järjest purjus olnud iirlane kuidas tema alkoholist põhjustatus probleemid, mida oli kainena talumatult raske ära kannatada, olid viimase kolme päeva jooksul hakanud justkui lumepallina edasi veerema ning olid eriti teravaks muutunud. Alustuseks räägib mees, kuidas ta noorena oma naise rasedaks tegi ning seejärel temaga abielluma oli sunnitud. Seejärel oma viimasest kolmest päevast - oma bossist, keda ta ei sallinud ning kelle auto pihta oma tööarvuti viskas, kuidas ta oma naistelt poes peksa sai, seiklustest baarides, kuidas ta ühel kontserdil maailma kõige ilusamat naist nägi, kellega tal koheselt oli nähtamatu side (,,Kuidas nad siis ei näinud, et meil oli ju nähtamatu side!") , millest hommikuks aga midagi järgi polnud. Ning lõpuks ka sellest, kuidas ta koju tagasi jõudis oma kahe imearmsa tütre juurde.
Ta aitas mu jalule ja aitas kiikdiivanile istuma ka. "Ma olen needusest vaba! Andres, ma olen jälle vaba! Mu kullakene! Näe, medaljon on kadunud!" hõikasin rõõmsalt naeratades. Ma kallistasin Andrest ja olin valmis teda ennast kuulama. "Nii tore! Sa oled vaba! Palju õnne, mu Jasmiin!" ütles Andres rõõmsalt, imestunud nägu peas. Me olime õnnelikud, naersime, viskasime nalja selle üle, mis oli varem juhtunud, aga siis tuli mulle meelde, et Andres rääkis midagi mu bossist. "Kuule, mu boss oli ju helistanud, või nii?" küsisin uudishimulikult Andrese otsa põrnitsedes. "Aaa, jah! Ta ütles, et ta ootab sind homme kell 9.00 tööle! Eks ole tore! Pealegi pidid sa hakkama saama topeltpalka! Ma olen su üle nii uhke!" ütles Andres rõõmsalt! Ma olin nii õnnelik. "Jaa! Ma saan jälle tööd!" Ma embasin Andrest. Me rääkisime veel pikalt-pikalt. See oli väga tore päev. 27 Mis juhtus edasi... Ma hakkasin jälle ilusasti elama. Tööl oli väga tore
annaabi.ee 
