sulatab kokku üksikasju. Pintslitehnika on lai, vedel ja voolav nagu vesivärvimaalis. Haruldase meisterlikkuse saavutab kunstnik atmosfääri kujutamisel; valgus ja õhk on talle tähtsamaiks abinõuks kompositsioonilise terviku saavutamisel. Velazquezel õnnestus silmapaistmatu argipäevasuse kaudu leida tee ilu juurde ja see igaveseks lõuendile maalida. Maalid Aastal 1629 maalis Velazquez oma esimese mütoloogilise pildi, kuulsa "Joodikud" (Los Borrachos). Kujutatud on sel Bakchos oma saatja saatüridega joodikute keskel: viinajumal kroonib kõige tublimat joodikut. Võib oletada, et selle teose loomisel sai noor meister tõuget kuulsalt mütoloogilise maali harrastajalt Rubensilt, kes aastal 1628 Hispaanias viibis. Kuid Velazqueze 4 realistlikul, grupiportreed meenutaval zanripildil pole kunstiliselt midagi ühist flaami meistri voolava, teatraalse ja fantaasiaküllase käsitlusviisiga.
Aastal 1623 asub Velazquez Madriidi, kus võidab kõikvõimsa peaministri Olivarese ja kuningas Felipe poolehoiu. Järgnevatel aastatel maalib Velazquez rea kuninga, tema perekonnaliikmete ja peaministri portreesid. Need on teostatud lihtsas, asjalikus, tõsises ja äärmiselt veenvas laadis. Figuurid neis on tumedad ja esinevad lihtsalm heledal ja siledal tagaplaanil. Aastal 1629 maalis Velazquez oma esimese mütoloogilise pildi, kuulsa "Joodikud" (Los Borrachos). Kujutatud on sel Bakchos oma saatja saatüridega joodikute keskel: viinajumal kroonib kõige tublimat joodikut. Võib oletada, et selle teose loomisel sai noor meister tõuget kuulsalt mütoloogilise maali harrastajalt Rubensilt, kes aastal 1628 Hispaanias viibis. Kuid Velazqueze realistlikul, grupiportreed meenutaval zanripildil pole kunstiliselt midagi ühist flaami meistri voolava, teatraalse ja fantaasiaküllase käsitlusviisiga.