1.TÕU TEKKIMINE “Kui tori hobune on eestimaine kultuurilooming, siis eesti hobune aastasadade ja -tuhandete pikkune rahvalooming, mis põhineb meie karmil põhjamaisel loodusel. Eesti hobune on üks oluline osa meie loodustervikust, mille hoidmine on rahvuslik kohustus.” (Peterson 2015) Hobuse sattumist Eestimaa aladele võib lugeda alates VII aastatuhandest e.m.a, mida tõendavad leiud Kundas, et ulukhobune oli levinud Põhja-Eestis boreaalsel perioodil. Siinne hobune võis olla suurem kui tarpan ja mongoolia ulukhobune, mida tõestavad Baltimaadel leitud hobuste luud. Eesti hobuse kujunemine meie aladel on väga hüpoteetiline ning esineb palju eriarvamusi. Samas ulukhobuse kodustamisest andmeid ei leitud. Üks arvamustest on, et põhja metshobune võis seguneda siinnse koduhobusega, mis andis aluse eesti hobusele, kellel ka praegusel ajal esineb ühiseid jooni ulukhobuse eksterjööris. Teiste olemasolevate variantide
Mere taandumise ja peale tungimise tagajärjel muutus rannajoon, oluliselt mõjutas ranniku taimkatet. 8000 7000 aastat tagasi Balti jääpaisjärve ja ookean ühinesid subarktilise kliimastaadiumi lõpus, tekkis Joldiameri. Algas preboreaalne kliimaperiood, kliima soojenes ja muutus niiskemaks. Juuli keskmine temperatuur oli 10 - 12 kraadi. Eestis hakkasid kiiresti levima kaasikud ja männikud. Levisid jalakad, kuuske oli vähe. Boreaalsel kliimaperioodil 7000 6000 aastate.Kr., aasta keskmine temperatuur oli umbes sama, mis meil praegu, lõpus isegi paar kraadi suurem. Liivastel aladel leidus pohlamännikuid, vähesel määral ka mustikamännikuid. Rannikualadel leidus kohati ka samblikumännikuid, sest inimesed olid seal põlenguid põhjustanud. Põhja ja Eestis olid männikud sarnased tänapäeva loomännikutele, domineeris leesikas, oli ka samblaid ja samblikke
annaabi.ee 
