1. KLAASIST ÜLDISELT Üldmõistena tähistab klaas kõiki atomaarsel tasandil struktuurselt korrastamata (amorfseid) tahkiseid, sõltumata konkreetsest koostisest ja keemiliste sidemete iseloomust. Praktikas tähistab termin “klaas” eelkõige silikaatklaase – materjale, kus ränidioksiidi modifitseerivad mitmesugused lisandid. Anorgaanilised klaasid võivad moodustuda ka teiste oksiidide baasil: boraatklaasid ja fosfaatklaasi. Klaase võivad moodustada ka erinevad fluoriidid. Klaasi saab ka ümber töödelda, ehk (purunenud) klaasi saab uuesti üles sulatada ning anda talle soovitud vorm. [2] 1.1. Klaasi omadused Klaas on läbipaistev, habras ja kõva materjal, lisandite ja töötlusega saab aga tema omadusi oluliselt modifitseerida. Leidub lainelist, lihvitud, toonitud, karastatud klaasi, purunematut, tulekindelat klaasi, see võib olla läbipaistev või ükskõik mis värvusega. [2]
moodustumiseks. [2] Praktikas tähistab termin "klaas" eelkõige silikaatklaase materjale kus ränidioksiidi SiO2 "supermolekuli" modifitseerivad mitmesugused lisandid (nt. Na ja Ca ioonid). Tehnoloogiliselt oluline on, et taolised lisandid alandavad oluliselt sulamistemperatuuri (täpsemalt klaasistumistemperatuuri amorfsel kvartsil on see 1200 °C, aknaklaasil 550 °C). Anorgaanilised klaasid võivad moodustuda ka teiste oksiidide baasil: boraatklaasid (B2O3) ja fosfaatklaasid (P2O5). Kalkogeenklaasid on moodustunud kalkogeenidest (S, Se, Te), mille keemiliselt seotud lineaarseid ahelaid võivad omavahel liita IV ja V rühma elemendid (Si, Ge, Sn, As, Sb). Klaase võivad moodustada ka erinevad fluoriidid. [1] Foto. Klaas kui materjal tahkes olekus. Allikas: http://www.votsalo.net/getattachment/57e2ae70-
annaabi.ee 
