korraldatud. Kuigi lastehoiupoliitika on muutunud viimase kümne aasta jooksul OECD riikides populaarseks, näitavad tegelikud arengud suuri riikidevahelisi erinevusi. Riigid nagu Rootsi ja Taani kulutavad kaks protsenti SKP-st, selleks et pakkuda kõikidele eelkooliealistele lastele lastehoiu teenust. Skaala teises otsas on aga Lõuna-Euroopa, kus vaid kümnel protsendil sellest vanuserühmast on juurdepääs ametlikule päevahoiule (Bonoli, Reber 2010). Põhjamaad ja ka Prantsusmaa on investeerinud suuri riiklikke vahendeid selleks, et arendada väikelaste hooldusteenuseid, seega 21 sajandi esimesel kümnendil oli nendes riikides lastehoiuteenuse nõudlus praktiliselt rahuldatud. Seevastu enamikus Mandri- ja Lõuna-Euroopa riikides on valitsus selles sotsiaalpoliitika valdkonnas arenenud vähem innukalt, seega ainult vähestel lastel on juurdepääs lastehoiuteenusele. Ameerika Ühendriigid ja vähesel määral ka teised
sajandi lõpul, 20.sajandi algul, endistel NSV Liidu riikidel on aga enne iseseisvumist olnud ainsaks pensioniks riiklik pension. Riikides, kus pensionisüsteemid olid juba loodud kasutati 3 peamiselt kahte tüüpi pensionikogumist: pool panustab töötaja, pool tööandja (koos riigipoolse subsiidiumiga) ja teine, mida finantseeriti maksude arvelt. Neist esimene on kasutusel näiteks Saksamaal ja teine Taanis. (Bonoli, 2000) Eri riikides töötamisel pensioni kogumine on tänapäeval maailmas suureks probleemiks. Üsna sage on see, et pensioni väljateenimiseks on vajalik töötada antud riigis teatud arv aastaid ning tihti oleneb pensioni suurus ka staazist. On ka riike, millel on vastastikune kokkulepe liita mõlema riigi tööstaaz kokku. Selline staazi arvestamine järjest töötatud aastate alusel mõjub halvasti juhu- või hooajatöölistele, kes ei resideeru pikalt üheski
annaabi.ee 
