radikaalsemaks. Ometi ei tahetud võimule ainult ühte parteid, kuid kuna bolsevikud olid ainsad, kes suutsid otsuseid vastu võtta, just selle nad said. (Malia 1984). Leninit ei huvitanud, kas valijate enamus on tema seljataga ja referendumil ei oleks nad täielikku enamust saavutanud. Tema arvamus oli, et kui pärast aastat 1905 suutsid Venemaa valitsemisega hakkama saada 130 000 maaisandat, siis 240 000 bolsevikku tuleb sellega raskusteta toime. Eriti kui nad teevad seda vaeste huvides rikaste vastu, seistes paljude eest vähemuse vastu Rogger (1983). Vajakajäämised arvudes tehti tasa enesekindlusega ja erilise usuga oma ettevõtmise edusse (Laqueur 1987). Bolsevikud võtsid otsused õigel ajal vastu, kuna nad ei hoolinud vene rahvast. Nende ees terendas ülemaailmne kommunistlik revolutsioon, kus Venemaa oli nende jaoks lihtsalt
ei taotlenud ükski poliitiline jõud. Ideaaliks peeti Venemaa Föderatiivse Vabariigi moodustamist, mille koosseisus nähti Eestit kui võrdõiguslikku osariiki. Oktoobripööre ja Eesti Septembri lõpus asusid saksa väed okupeerima Eesti saari, viies selle lõpule 08. oktoobriks. Seoses Vena Ajutise Valitsuse sõjajätkamise poliitikaga, tõusis ka Eestis enamlaste poolehoid- oktoobris oli Eestis juba 20 000 bolsevikku, kasvas omaalgatuslike nõukogude arv. Nende koondamiseks moodustati Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee. Bolsevikud valmistusid võimu haarama ja asutati punakaardi salkasid. Olukorras, kus saartelt kardeti saksa vägede sissetungi mandrile ja siseriigis Petrogradi toetusel bolsevistlikku riigipööret, arutati Maapäeva koosolekul Eesti iseseisvumise küsimust. Jaan Tõnisson pidas vajalikuks teavitada Entente´i riike Eesti olukorrast, soovides saata
annaabi.ee 
