Pekingi olümpiamängude boikoteerimine on kõne all olnud ka Eestis ja mujal maailmas, põhjuseks rikkumised, mis ei sobi kokku olümpialiikumise ideaalidega. Esile on toodud inimõiguste üldist halba seisu Hiinas, kus on diktatuur ja tagakiusamised, ning Tiibetis, kus on ebaõiglus ja orjatöö. Ka Eesti ootas pool sajandit võõra võimu alt vabanemist. Kuid NSV Liidu kollaps ei olnud põhjustatud 1980. aastal Tallinnas peetud purjeregati boikoteerimisest. Vähemalt mitte märkimisväärsel viisil. Positiivselt küljelt vaadates on väga hea, et olümpiamängud pööravad suurt tähelepanu poliitikale, kuid teisalt tuleks sport ja poliitika lahus hoida. Amatöörspordiliikumine on püstitanud neli enesepiirangut: spordis ei tohi olla kohta äril, professionalismil, pettusel ja poliitikal. Tõsiasi on aga see, et tänapäeva spordis võistlevad hästimakstud professionaalid, esindades poliitilisi reziime ja ideoloogiaid, kasutades keelatud
Samal ajal ühines enamik opositsiooniparteisid taktikalisse liitu, millest sai lõpuks Convergence Démocratique (CD). See nõudis valimistulemuste tühistamist ning uute valimiste korraldamist uue Ajutise Valimisnõukogu juhtimisel. Sellele pidi eelnema president 27 Prévali tagasiastumine ning ajutise valitsuse võimuletulek. Opositsioon teatas ka novembrile määratud presidendi- ja Senati-valimiste boikoteerimisest. Mitu Ameerika Riikide Organisatsiooni, Caricomi ja USA diplomaatilist missiooni olid püüdnud savutada parlamendi kokkukutsumise edasilükkamist kuni valimistega seotud tüliküsimuste lahendamiseni. Kui parlament siiski kokku kutsuti, otsustasid Haitit abistavad riigid suunata oma abi valitsusest mööda. Samuti teatasid nad, et ei saada novembris toimuvatele valimistele isegi vaatlejaid. Vastavalt Haiti põhiseaduses ette nähtud tähtajale toimusid presidendi ja 9 senaatori valimised 26