sedamoodi. Tegelikult algab nende suhe ju kirgliku armastusega, kirjade saatmisega ja pideva koosolemisega. Võib-olla see, et suhe avalikuks ei tulnud, tegi asja nii neile, kui ka meile huvitavamaks. Oli ju selgelt näha, et Henry oli tegelikult täielik boheemlane, kes elas oma elustiili, mis sisaldas kunsti, kirjutamist ja minimaalset huvi materiaalsele elule. Anais oli samuti kunstiinimene, kuid temal puudus see boheemlaslikus, kuna tema oli see, kes mõtles heale elule ning pidas seda tähtsamaks kui armastust. Loomulikult võis lõpus probleem olla ka selles, et armastus vähenes. Anais sai aru, et oma mehe Hugo juures on tal lihtne elu, kuid Henry-ga elaksid kitsikuses. Lugu lõppes vähemalt mingiski mõttes hästi, kuna nad suhtlesid edasi ja ütlesid mõlemad üksteise kohta midagi ilusat. See suhe oli tegelikult ikka väga tähtis sündmus nende eludes.
arvatud see, et saan palju toredaid veininimesid teada. Ebahuvitav see ala ei ole - viinamäed ja see, kuidas veini tehakse, kuidas keskajal ilusad daamid tantsisid surutõrtes paljajalu ja vein pritsis... Aga et ma veinidest raamatukest kokku hakkasin panema, oli mu väliseesti gurmaanidest sõprade idee ja soov. Sest üldiselt teatakse veinidest Eestis siiski veel väga vähe. Kahetsen, et oma boheemlaslikus nooruses jõin nii vähe head veini ja rohkem selliseid, mille kohta üks koolkond ütleb «kangestatud veinid», teine «kangastatud» või «kangendatud». Ühesõnaga - tegemist on peedikatega. Kui oled ühe päeva joonud kalleid ja väga häid jooke heas seltskonnas ja korralikult söönud, siis on päev särav ja järgmisel hommikul oled reibas ja töövõimeline. Kui oled aga joonud valesid jooke vales järjekorras, siis vaatad järgmisel päeval nukralt lakke ja leiad, et elu on läbi.
annaabi.ee 
