paarikleht ,,Kabaree", mille pöörasele peole näivad kokku tulnud olevat kõik tema seniste pidude prassijad, oma hirmude teenrid. See, mis on ,,Põrgus" antud lähivaates, avaneb ,,Kabarees" distantsilt. Need tööd on nagu noore Viiralti loominug kokkuvõtteks nii sisuliselt kui ka vormiliselt. Olulisim tegur Viiralti pöördumises poeetilise realismi poole 1930.aastate alguspoolel oli inimlik küpsemine, mida võisid kiirendada mitmed isiklikud asjaolud. Iroonilismänglev hoiak jäb koos boheemitseva noorusega seljataha. Ta kunst omandab sisemise tasakaalukuse ning otse klassikalise harmoonia ja selguse. Tõsimeelselt, tulvil respekti läheneb ta loodusele, otsib looduslähedast, kõlbelist rikkumata inimest. Kunstnikku köidab inimkeha plastiline rikkus, vormida ja joonte ilu, ta vaatleb inimest kui looduse meistriteost. Oma suunamuutusele on Viiralt ise loonud poeetilise võrdpildi eksliibrises hollandi
Monotüüpia kõrval olid ta meelistehnikateks esialgu puulõige ja -gravüür. Ilmaelu jälgides jäi Ed Wiiralt irooniliseks, halastamatuks vaatlejaks, omamoodi moralistikski. 1930. aastate algul oli Ed. Wiiralt jõudnud oma senise loomingu kõrgpunkti, mille kokkuvõtetena valmisid "Põrgu", "Kabaree" ja "Jutlustaja" – koondpilt inimest muserdavatest jõududest. Pärast neid lehti pöördus kunstnik hoopis poeetilisema käsitluslaadi juurde. Iroonilis-mänglev hoiak jäi koos boheemitseva noorusega seljataha. Tööd omandasid sisemise tasakaalukuse ning klassikalise harmoonia ning selguse. Leebe nukra alatooniga kujutatud inimese ilu ja ühtekuulumine loodusega sai Ed. Wiiralti loomingu põhiteemaks. 1936. aastal toimus Eestis Ed. Wiiralti suur isikunäitus, mis leidis vaimustunud vastukaja ja pani aluse tänaseni kestvale üldrahvalikule tunnustusele. Suur edu saatis teda ka laias maailmas
annaabi.ee 
