de iure tunnustamine lõplik tunnustamine, mida ei saa tagasi võtta. de facto tunnustamine- ajutine tunnustamine, mis ei pea viima de iure tunnustamiseni. Tehakse vahet riigi ja valitsuse tunnustamisel. Tavaolukorras neil vahet ei tehta. See muutub oluliseks siis, kui riigis haarab võimu mingi teine grupp isikuid. Erineva tunnustamise korral saab kolmas riik jätkata riigi tunnustamist, kuid ei aksepteerita valitsust ning ei seata sisse diplomaatilisi suhteid. Alates Jean Bodinist arenes Euroopas absoluutse suveräänsuse teooria (nt ka Hegel). Selle järgi on kõige aluseks riik ja valitsus. Kellelgi teisel ei olnud asja öelda, mis selle riigi piirides toimus. Kuid kudas riiki suhtuda, kui riik on ebaõiglaselt koos hoitud või rõhub oma rahvast? Sellist ebaõiglust võib olla kahesugust ebaõiglus rahva suhtes ning ka siis, kui riik ei võta arvesse rahvaste õigusi. Tänu inimõiguste ideele on kuulutatud kehtetuks absoluutse suveräänsuse teooria
et kuningavõim pole Jumalast, vaid rahvast, seletades esimesena riigi kujunemist ühiskondliku lepingu sõlmimisena. Oma põhitöös ,,Leviathan" (Leviaatan, 1651) kirjeldas Hobbes riigieelset ühiskonda kui ,,kõikide sõda kõikide vastu" (bellum omnium contra omnes), mis sundinud füüsilise eksistentsi säilitamiseks sõlmima lepingu, millega ohverdati senised vabadused piiramatu võimuga suveräänile. Hobbes'i käsitlus monarhi võimust ei erinenud oluliselt Bodinist. Ka Hobbes pidas vajalikuks, et monarhi kätte oleks koondunud nii seadusandlik, täidesaatev kui ka kohtuvõim. Kõrvuti õigusega valitseda lasus monarhil Hobbes'i järgi ka kohustus kindlustada alamate julgeolek. Juhul kui ta seda garanteerida ei suuda, ja ainult sel juhul, kaitses Hobbes alamate õigust vastupanule. Ühiskondliku lepingu teooriat arendas edasi John Locke (16321704), kes oma raamatus ,,Two
annaabi.ee 
