Just Chicagos tehti kõik kuulsamad new orleansi salvestused, sest fonograaf muutus I maailmasõja järel aina populaarsemaks. Kahekümnendatel oli Chicagos ka bluesi tippaeg. Kui esimesed marsiorkestrid alustasid tegevust New Orleansis, oli tänava jazzi ja bluesi vahel hulk erinevusi. Kuid õige pea hakkas blues sulama jazzi peavoolu ja sellest ajast peale olid jazz ja blues omavahel läbipõimunud. Kahekümnendaid peetakse bluesi "klassikaliseks" perioodiks. Suurim bluesilaulja oli tol ajal Bessie Smith. Suurte jazzimeeste ja kuulsate bluesilauljate ümber koondunud jazzielu koondus Chicago mustanahaliste linnaossa South Side'i. Jazzis peegeldusid suurlinna meeletu tempo ja rassilisest diskrimineerimisest tulenevad probleemid. Saanud tõuke South Side'i jazzielust, hakkasid noored valged keskkooli- ja kolledziõpilased ja muusikud arendama seda, mida kutsuti "chicago stiiliks".
ise saateid tegi. Kitarriga ringirändavate bluesilauljate hulgas oli palju pimedaid kerjuslaulikuid- ei saanud nad ju muud tööd teha- ja nende nime juurde kuulus lisand blind (pime). Tuntumad neist olid Blind Blake (umbes 1890- 1930), Blind Willie Johnson (1902- 1949). Blind Lemom Jeffersoni õpilane S am L igh tn in ’ H op k in s (1912) sai tuntuks viiekümnendatel aastatel ja on heliplaadistuudiote arvult pea kõige viljakam bluesilaulja. Riley B. King (1925), paremini tuntud B. B. Kingi nime all, oli juba kakskümmend kaks aastat bluesilaulu ja – mänguga leiba teeninud, kui laiem publik lõpuks avastas. B. B: Kingi muusika saavutas laiema kõlapinna tegelikult alles pärast rhythm and bluesi esimest õitseaega, valmistades ette selle suuna taassündi kuuekümnendate aastate teisel poolel. 1966 aastal omista USA Discjockey Association temale “bluesikuninga” tiitli. B. B
annaabi.ee 
