BLISS-keel Blisskeel (BLISS-Symbol-System) on rahvusvaheline kõnet toetav ja asendav kommunikatsiooniviis, mills sõnad on asendatud graafiliste sümbolitega. Blisskeel on leiutatud ja välja arendatud Ch. Blissi poolt, kes sündis Austrias 1897.a. Tema elulugu kajastab eredalt selle keele arendamise motivatsiooni ja ajaloolist konteksti (Gangkofer 1993). Blisskeel loodi juba 1940. aastatel, kuid kõnepuudega inimeste kommunikatsioonivahendina hakati blisskeelt arendama alles 1970. aastatel. Kuna süsteem ei olnud esialgselt loodud puudega inimestele, siis asuti seda muutma ja täiendama. Blisskeel sobib eriti hästi sellistele kõnepuudega inimestele, kes kõnet küll kuulevad ja mõistavad, kui ei saa kõneorganite motoorse kahjustuse tõttu ennast häälikulise kõne abil väljendada (Günther, Benning 1994, 12)
Kõne vormid. Sõltuvalt avaldumisvormist eristatakse suulist ja kirjalikku kõnet ning sisekõnet. Kirjalik kõne on seejuures teisene ning seda kasutavad ainult arenenud ühiskonnad. Teisene on ka sõrmendamine, mille puhul käemärkide abil antakse edasi sõna häälikkoostis. Mõningase reservatsiooniga võib neljanda vormina (tegelikult vormide rühmana) nimetada mõtete esitamist alternatiivsete vahendite abil: viiplemine, sõrmendamine, suhtlemine graafiliste sümbolite abil (blisskeel, morse) jm. Alternatiivvahendite hulgas on kõige levinum viipevorm, mida sel sajandil on hakatud vaatlema kui kurtide emakeelt. Sisekõne peamiseks funktsiooniks on oma tegevuse planeerimine—reguleerimine ning oma vaimse tegevuse teenindamine. Teisiti öeldes on sisekõne dialoog iseendaga. Sisekõne areneb suulise kõne baasil (lapse egotsentrilisest kõnest). Seetõttu on ta suulise kõnega võrreldes veelgi vähem hargnenud, ei vaja täpset artikuleerimist või toetub ainult kujutlustele
annaabi.ee 
