Iseasi on, kui paljud seda kuulda võtavad, sest tihtipeale on lihtsam elada teadmatuses või õnnelikus ja endale sobilikus teadlikkuses. b) Pastšš on teadlikult teise ajastu või autori stiili jäljendav kunsti-, kirjandus- või muusikateos. Talviku teos on Villoni laadis pastišš, sest puudutab samasid teemasid. Lisaks kasutab Talvik vanemat, mitte kaasaegset sõnavara, mis sarnaneb Villonile. „Blasfeemilise ballaadi“ tegelasteks on samamoodi eluga pahuksis olevad või lihtsalt veidi tumedama taustaga inimesed. Talviku stiil on vulgaarne ja mitmetahuline nagu ka prantsuse kirjanikul. 5. Villoni ja Talviku teostes on kasutatud surmatantsu motiive. Prantsuse kirjanik Villon puudutas korduvalt surma, kuid kõige paremini tuleb võrdsus surma ees välja „Väikeses testamendis“. Villon pidas surma ka iseenesestmõistetavaks, mis mingi hetk ikka saabub. See
hingeeluga, reaalse ja ideaalse vastuoludest kistud, loomulikust elust välja libisenud tuisupeaga (seega kauge paarimees maailmakirjanduse koomilise karaktrikunsti kurbnaljakale prototüübile Don Quijote'le; isegi oma Sancho Panza on tal olemas valgesilmalise robustse käsilase Ollino näol). Mauruse idealism ei anna aga võrreldagi Don Quijote omaga. Ta on idealist peaaegu ainult nime poolest, mammonajünger altruistlike puhangutega, kroonupatrioot absurdsest kikkiskõrvsusest, blasfeemilise künismiga usumees - seega varustatud päris paraja parmaga igasuguseid vastuolulisi komplekse, mis koomilise kiirusega omavahel vaheldudes ja oma vastanditesse lahendudes loovad haleda, vaevalt-vaevalt inimväärsust säilitada suutva, oma tühisusega hubast meeleolu tekitava kuju. Siin pole Tammsaare näilikult enam sugugi hoolitseda tahtnud tüübi sirgjoonelisuse eest. Relatiivsuse skepsis, väärtuste segipaiskamise lust paistab raamatu igalt leheküljelt vastu. Kirjanik on
annaabi.ee 
