Järgmise nelja kuuga tuli ära teha palju tööd. Amundsen teadis millised probleemid kaasnevad 9 mehe pika koosviibimisega. Seetõttu oli kord karm. Amundsen lasi Bjaalandil ja Hasselil ehitada erilise pesemissüsteemi külmades tingimustes. Tööd olid kindlalt jaotatud: Kristian Prestrud ja Hjalmar Johansen tegid teaduslikke vaatlusi, Hassel Ja Hanssen tegelesid õli ja jookidega varustamisega. Johansen pakkis kraami kelkudesse. Bjaaland ja Stubberud olid puusepad. Esimene neist tegeles suuskade ja teine pakkidega. Toiduks olid hülgeliha, võileivad, moos ja juust. Kapten vaatas et toit oleks toitainete rikas, see oli oluline selleks, et mehed hiljem vastu peaks. Ajaviiteks mängisid mehed kaarte ja noolemängu, lugesid ja pidid ka nõeluma. Johanseni raske iseloom tegi aga elu teistele raskeks, eriti siis kui ta purjus oli. 24. augustil tõusis päike taas, kuid läks veel kaks kuud aega enne kui ilm oli sõiduks piisavalt
olümpiarekord. Järgmisel aastal, kui Davis ületas 212,4 cm, sai temast ka maailmarekordiomanik. Seejärel siirdus olümpiavõitja korvpalliväljakule ning oli edukas sealgi, mängides aastatel 1953 - 1958 NBA-s Philadelphia ja Saint Louisi klubides. OSLO 1952 Ebatavaline oli olümpiatule süütamise tseremoonia. Tuli süüdati mitte Kreekas Olümpias, nagu tavaks, vaid norra nüüdisaegse suusaspordi rajaja Sondre Norheimi majakeses Morgedalis. Kaminasütest süütas tõrviku 79-aastane Olav Bjaaland, ka Morgedalist pärit mees, kes 1902. aastal võitis Holmenkollenis kahevõistluses prestiizika kuninga karika ning kuulus 1911. aastal Amundseni ekspeditsiooni koosseisu, olles üks viiest mehest, kes esimestena lõunanabale jõudsid MELBOURNE 1956 Kreeka-rooma maadluse raskekaalus ei andnud Nõukogude spordijuhid Johannes Kotkasele võimalust oma olümpiavõitu korrata. Veri oli veest paksem ja nii astus Austraalias matile Anatoli Parfjonov, keda Kotkas oli kodustel meistrivõistlustel
annaabi.ee 
