Lõunas tsentraliseeris ainuke jõemagistraal mitte ainult irrigatsioonimajanduse, vaid võimaldas ka sõjaväge igal hetkel kiiresti toimetada sellesse või teise ülestõusnud nomosesse. Põhjas aga säilitasid nomosed, asetsedes Niiluse harudel ja olles üks-teisest lahutatud läbipääsmatute soodega, tunduvalt suurema iseseisvuse. Põhjakeskuseks oli Buto nomos. Siin avaldusid tugevad Liibüa mõjud. Isegi tiitel, mida kandis Põhja-Egiptuse kuningas ("biti /bisti "), on seotud kuninga muistse liibüa nimetusega "batta". Tema kroon meenutas pika sangaga ämbrit. Põhjariigi värviks oli punane, Lõunariigi värviks aga valge. Seepärast nimetati Lõunariigi krooni "valgeks" ja Põhjakrooni "punaseks". Põhja-Egiptus, mis ühendati võib-olla mõne sajandi võrra varem kui Lõuna-Egiptus, jõudis luua ka mõnevõrra kõrgema kultuuri. Siin kujunes kultuur, mis, otsustades aineliste mälestusmärkide järgi, oli ühine kogu idapoolsele Vahemere alale
Villu rädab läi kogu Sakala, loob sidemeid ka naabermaakondadega ja sepistab relvi üestõsuks. Ta käb Novgorodis, Pihkvas ja leedulaste juures, saades nendelt kindla abistamislubaduse. «Venelased ei karda saksu, sest nad on neid juba sagedasti võtnud,» kõeleb Villu. Et nädata liitlastele oma valmisolekut võtluseks, teevad üestõsnud talupojad toomapäval katset künisekottidesse peidetuna pä aseda Viljandi lossi ja seda vallutada. Kuid Villu mõsja Maie ema Bisti Krõ ot reedab vaenlastele juhuslikult teada saadud plaani, lootes sellega pä asta oma poega Priidut. Üestõs uputatakse verre. Sepp Villu aga heidetakse elusalt mäanema lossikeldrisse, kus ta vaevleb pikki aastaid kuni oma surmani. Viljandi toomapäva-südmused ei ole ilmsesti ajaloolised; kuigi kroonikad sellest kõelevad, on nende andmed ebamä arased ja mitmeti üsteisele vasturä akivad. Seepäast ollakse arvamusel, et siin on tegemist poliitilistel kaalutlustel
annaabi.ee 
