eetiliste küsimustega. Ta avaldas tihedalt uusi teoseid, nende seas ,,Pimeda mälestused" (1990), ,,Marxi tondid" (1993), ,,Sõpruse poliitikad" (1994), ,,Teise ükskeelsus" (1996) ja ,,Surma and" (1999). Jacques Derrida suri 9.oktoobril 2004 Pariisis ja maeti Ris-Orangis' kalmistule. Matusel luges tema poeg Pierre ette lühikese matusekõne, mille Derrida oli kirjutanud juba kolmkümmend neli aastat varem. Derrida vaimseks testamendiks jäi Jean Birnbaumile antud pikem intervjuu, mis ilmus postuumselt omaette raamatuna, pealkirjaga ,,Viimaks elama õppida". Kohalolu metafüüsika Kohalolu määratleb olemise, ilma kohaloluta olemist ei ole. Kohalolu väljendub kas objekti ajalise ja ruumilise kohaloluna, subjekti kohaloluna iseenese jaoks kõnes või mõtlemises, või ülima tähenduse allika algse kohaloluna. Kohalolu väärtustamine avaldub vastandipaaridena, mille
d'aveugle, 1990), ,,Marxi tondid" (Spectres de Marx, 1993), ,,Sõpruse poliitikad" (Politiques de l'amitié, 1994), ,,Teise ükskeelsus" (Le monolinguisme de l'autre, 1996) ja ,,Surma and" (Donner la mort, 1999, e.k 2011). Jacques Derrida suri 9. oktoobril 2004 Pariisis ja maeti Ris-Orangis' kalmistule. Matusel luges tema poeg Pierre ette lühikese matusekõne, mille Derrida oli kirjutanud juba kolmkümmend neli aastat varem. Derrida vaimseks testamendiks jäi Jean Birnbaumile antud pikem intervjuu, mis ilmus postuumselt omaette raamatuna, pealkirjaga ,,Viimaks elama õppida" (Apprendre à vivre enfin, 2005). 2006 avaldati järelejäänud materjalidest koostatud teos ,,Loom, kes ma järelikult olengi" (L'animal que donc je suis), kus Derrida vaatleb looma ja inimese suhet filosoofias. Alates 2008. aastast on hakatud välja andma ka Derrida seminaride käsikirjalisi tekste, seni on ilmunud ,,Elukas ja suverään", aastatest 20012003 (La bête et le souverain, I kd
annaabi.ee 
