Seemnetest on rohkesti fosforit just ubades, hernestes, läätsedes, samuti päevalille-, seesami-, kõrvitsa- ja piiniaseemnetes. Viljadest on fosforirikkamad teraviljad (rukis, nisu, riis), pähklid, mandlid, rosinad. Rohkelt on fosforit ka seentes, eriti kuivpärmis, aga ka tavalises presspärmis, pärmiekstraktis ning muudes pärmipreparaatides. Fosforiküllusega hiilgavad ka suuremad seened (puravikud, tatikad, šampinjonid). Fosfori biorollide hulk inimese kehas on suur. Erinevad fosforiühendid on vajalikud inimkeha energiamajanduses, mineraalsooladena koos kaltsiumiga luukoe ehituses, ehituslikus ja stabiliseerivas rollis nukleiinhapete struktuuris, biomembraanide ehituses. Et üldjuhul puudub vajadus fosforit spetsiaalselt tarbida, siis pole praeguseks ka piisavalt inimorganismi põhiseid teaduslikult tõestatud andmeid, määramaks ohutut päevast üldkogust.
Rukkivalkude aminohappeline koostis on mõnes aspektis piisavalt soodne, näiteks nisuvalkudega võrreldes leidub nendes rohkem asendamatuid aminohappeid lüsiini ja treoniini. Inimorganismile on vajalikud kõik põhiaminohapped, kuid jutud täisteraviljavalkude väga suurest bioväärtusest on kahjuks rumalus või asjatundmatus. Teraviljavalkude bioväärtus ei suuda konkureerida parimate loomsete valkudega. Tervislikus mitmekesises inimtoidus eksisteerib komponentide biorollide jaotus. Teisisõnu, normaalses kestvas segatoitumises on osal loomsetel toiduainetel selge prioriteetsus, just nemad varustavad organismi sobiva bioväärtusega valkudega. Rukkileivale jääb selles rollide jaotuses isegi ju väga oluline koht, sest leib on väga hea tervislike süsivesikute, vee, kiudainete, paljude mikrotoitainete ja kaitseühendite allikas. Täiskasvanu (ka eestimaalane) sisaldab umbes 60...65% vett (lapsed veelgi rohkem). Järjepidev organismi veega
annaabi.ee 
