valgusvoog 1 luumen. Otsese päikesekiirguse intensiivsus keskpäeval küünib 105 luksini, kirjutuslaua valgustatus lugemisel peab olema piirides 200-500 lx. Valgusviljakus on valgusallika või lambi valgusvoo ja tarbitava elektrilise võimsuse jagatis /P. Valgusviljakuse ühik on luumen vati kohta(lm/W). Valgusviljakus on valgusallikate hindamisel ja võrdlemisel tähtsaim näitaja. Lampide valgusviljakus küündib 200 lm/W, kuid bioluminestsensi puhul võib ulatuda kuni 500 lm/W. Valgusviljakuse teoreetiline piir on 683 lm/W, monokromaatilise valguse korral(=555nm) ja valge valgusega 250 lm/W. 40. Valguse olemus, spekter, kiirgus ja nähtavus. Valgus on nähtav kiirgusenergia, mis levib kiirusega ligikaudu 300 000km/s. Kiirgust lainepikkuste vahemikus 380-750 nm nimetatakse nähtavaks kiirguseks e. valguseks, kiirgust alla 380 nm ultraviolettkiirguseks ja kiirgust üle 750 nm infrapunaseks kiirguseks
Tüüp 1 hulgatunnetusel on palju variatsioone, mis erinevad signaalmolekuli või retseptori poolest. Näiteks Pseudomonas aeruginosa toodab vähemalt kahte AHL-tüüpi signaalmolekule korraga, mis mõlemad reguleerivad biofilmi formeerumist. LasR-LasI tunneb ära 3-oxo-C12-homoseriin-laktooni ja RhlR-RhlI tunneb ära C4-homoseriin-laktooni. Autoinduktor 2 (AI-2) süsteem, LuxS avastati esmalt Vibrio harveyi'l kui bioluminestsensi reguleeriv süsteem, mis on reguleeritud LuxS-ga. See hulgatunnetuse tüüpsüsteem on leitud umbes pooltel kõigist sekveneeritud genoomiga bakteritest. AI-2 on levinud nii G(-) kui ka G(+) bakteritel. AI-2 kasutab keerukamat signaaliäratundmisvõrgustikku kui AI-1, ning autoinduktor on keerukas tsükliline molekul, mis sisaldab boori aatomit (halogeenitud furanoon). Vibrio liikidel on retseptor membraaniseoseline, kahe domeeniga sensorkinaas, ning LuxQ on vastuse regulaator
annaabi.ee 
